Oleksin uhkusega korralik koduperenaine!
Minu sõbranna elab Saksamaal ja oli pikalt lastega kodune. Kui minult küsiti Eestis kogu aeg, et millal ma siis tööle kavatsen minna, oli temal vastupidine kogemus. Tema oli viis aastat kodus ja kui ta siis tööle tahtis minna, vaatasid kõik viltu: “Sul lapsed ei käi veel kooliski ja juba kavatsed tööle minna. Mis ema sa oled!”
Tema aga ei olnud just kodusistuja tüüpi ja igatses tööle. Küll ma olin südamesopis kade ja kurb. Mina oleksin väga tahtnud kodus olla.
Mida ma siis teeksin, kui ma ei peaks kunagi raha pärast muretsema ja saaksin koduperenaine olla? Igav mul juba ei hakkaks! Esiteks elaks ma hea meelega maal ja seal ei saa tööd-tegemised kunagi otsa. Aga isegi linnas elades on mul piisavalt asju, mida teha. Hea meelega käiksin rahulikult toidupoes või turul ja mõtleksin, mida perele süüa teha. Teeksin mõnuga süüa (ja kui ei viitsi, läheme lihtsalt välja sööma), käiksin korralikult trennis, aitaksin lapsel õppida, veedaksin temaga koos vaba aega.
Oleksin üks nendest emadest, kes saab alati kaasa minna, kui kooliüritusele vabatahtlikke otsitakse. Aitaksin jõulupidu ja klassiekskursiooni korraldada, mitte ei vajuks lihtsalt väsinuna kohale (ise lootes, et ehk ei jätku mulle ühtegi ülesannet).
Saaksin rahulikult last põetada, kui ta haige on, mitte ei peaks teda telefoni teel juhendama, millal rohtu võtta ja kuidas teed keeta.
Ma saaksin siis piisavalt õmmelda, kududa ja heegeldada. Käiksin kohvikus istumas. Mulle meeldib lihtsalt aknast välja vaadata ja mõtiskleda või inimesi jälgida. Mulle meeldib kirjutada ja siis ei peaks ma seda tegema õhtuti väsinuna pärast tööd.
Mul oleks võimalus olla puhanud ja rõõmus oma mehe jaoks. Me ei peaks klapitama puhkusi, sest mina olen kogu aeg vaba. Ma ei peaks mõtlema, mida teeb laps koolivaheajal, sest saan temaga koos olla.
Ma külastaksin sagedamini oma vanatädi ja teisi pensionil olevaid sugulasi. Ma kutsuksin rohkem sõpru külla ja kostitaksin neid uute roogadega. Loeksin rohkem raamatuid ja jalutaksin hästi palju. Ja võib-olla võtaksin ma lõpuks ka kodulooma nagu pere mulle praegu peale käib.
Võib-olla läheksin uuesti ülikooli — õppima seda, millest olen unistanud. Kas või lihtsalt enda jaoks. Võib-olla ma käiksin isegi poole kohaga tööl või oleksin vabakutseline. Ehk saaksin isegi veel ühe lapse.
Meie peres oleks vähem stressi, sest mina ei peaks kogu aeg kiirustama ja mul oleks aega teisi pereliikmeid lohutada, julgustada, aidata, rahustada. Tänapäeval pole kellelgi peres selleks jõudu ega jaksu ja nii me kõik tormame ja stressame.
Ma saan aru, et ega elu poleks kogu aeg lust ja lillepidu, kui mina kodus oleks. Aga ega see pole ka lust ja lillepidu kui ma tööl käin. Ühesõnaga oleksin ma hea meelega koduperenaine, kui ma ei peaks raha pärast tööl käima. Aga ma pean.
Ja kui te nüüd arvate, et mis ma siin jahvatan, siis unistada ju ikka võib. Pealegi — ma olin lapsega kodus kolm aastat jutti, nii et ma tean, millest räägin. Rahaliselt oli viimane aasta tohutult kitsas, kuid ma ei kahetse ja ma tõesti nautisin seda aega. Mul oli alati tegemist ja polnud sugugi igav. Ja nagu ma juba ütlesin, ei igatsenud ma üldse tööle.
Ma saan aru, et reaalsus on nii nagu ta on. Mu elul pole häda midagi. Aga ma ei kavatsegi varjata, et olen unistanud koduperenaiseks olemisest. Ma väga vabandan, kuid ainult rumalatel ja laiskadel inimestel on igav. Pealegi — natuke igavlemist on imemõnus ja just siis tulevad geniaalsed ideed!
Koduperenaine kõlab uhkelt ja hästi! Mul on kahju, et need, kel see võimalik on, ei julge või ei taha koduperenaised olla. Teiste arvamust ei maksaks sellise asja puhul küll kuulata. Kuulake vaid oma südame häält.
