Seega olen minagi endale esitanud küsimuse: kummas suunas siis minu hing lendab?

Aga kohe tuleb ka kiire vastus: olen ju ateist! Suhtun alati skeptiliselt, kui kõneldakse hingest, selle hoiust, maailmavaimust, lunastusest, jumalast, tema pojast. Olen alati selja pööranud, kui keegi on tulnud minu juurde Issanda evangeeliumi jutlustama — mitte aga sellepärast, et ma poleks küps selle vastu võtmiseks, vaid ikka seetõttu, et ristiusu ja teiste maailmareligioonide tõed on teadusega vastuolus.

Uskumatu on kas või nende väide selle kohta, et lõpmatut maailma saaks luua lõpliku ajaga. See on nonsenss.

Siiski olen ma teatud määral kiriku produktide tarbija. Need jõuavad minuni läbi kultuuri, loetud kirjanduse kaudu, eetilis-moraalsete põhimõtetena, diskussioonis ja mõtiskeludes sügaval iseendas. Kristlikust kultuuriladestusest ei ole meil pääsu, euroopalik maailmavaade kannab endas monoteistlikku ideed. Me kõik ju tahame olla rüütlid, kõrgeaulised daamid või vähemasti osavad filosoofid. Sellepärast jõuab minu kui kristluse teise ahela lõpptarbijani ikkagi praegune küsimus: “Kas traditsiooniline või humanistlik kristlus?”

Nüüd aga — kuidas sellele vastata? Üht toetab 400, teist 200 inimest — kumba rühmaga koos hängida? Traditsioonilise kristluse pooldajad väidavad, et kui naised ja seksuaalsed vähemused on preestriteks ordineeritud, siis neid neab kristlik kirik. Minul aga pole midagi selle vastu, kui ka need kaks kontingenti hakkavad hingekarjasteks, saagu kasvõi peapiiskoppideks; õigupoolest ei puutu see minusse.

Selline mittevahelesegamispoliitika kestis mul kuni selle tunnini, mil mu vana sõber tuli vastu ja seletas: „Jumal võib mingil kujul siiski olemas olla, kusagil, ja tavapärane ateism ei toimi. Äkki jumal kamandas kord mingit ühte algset algoritmi ja nüüd, nagu fraktal, suudab ta end peensustesse vähendada ja detailidesse suurendada, ühes temaga paisub aga ka Universum?

Siis võib juhtuda, et ta vahepeal niiväga ei kamanda seda süsteemi, mille loomisel on tal endal otsene põhjuslik seos. Ühel hetkel võib ta nagu „Matrixis“ kogu kupatuse algallika juurde tagasi kutsuda: see oleks katastroofiline deflatsioon, kus kõik asjad tormavad ühtekokku läbisegi ja segunedes, ainult aine jookseb kokku sesse ühtsesse auku ja mitte ühtegi tervikut. Siis katsetab looja uuesti, kas tuleb samamoodi või tuleb teistmoodi. Äkki on valemis mõnda konstanti vaja parandada ehk ka muutujat kohendada? Ja ta saadab Universumi uuesti välja ja nii lõputult.“

See ei oleks siis enam tavapärase, siiralt uskuja Looja, vaid hoopis too Al-Ghazali jumal, tehnitsistlik olend, pigem printsiip kusagil täheaine sügavustes, mis toob kaosest välja sellesse mattunud salajase struktuuri. Siis võiks juba küsida, kas jumal on äkki mõni kosmoloogiline konstant, mis avaldub kõigi teiste jagaja osas.

Väga seletamatud protsessid toimuvad ju lausa meie peopesas, kõnelemata kaugetest kosmilistest avarustest. Lumehelveste asjatundjad seletavad: vee molekul on kuusnurkne, kui see külmub, moodustub kuusnurk ja järelikult helves oma põhiosas on sekstaeeder. Hiljem võib struktuur areneda nii, et temast saab heksaeeder, kaks külge ja nurka lihtsalt kasvavad juurde. Mis mõttes „kasvavad juurde“? Kaks külge ja nurka sajavad juurde, otsekui taevast! Aga miks just kaks? Kas meie Universumis siiski toimib mingi paarsuse põhimõte: mees ei saa ilma naiseta, soe ilma külmata, kurjus ilma headuseta?

Nii pole ka juhus, et võitlevaid grupeeringuid tekkis just kaks: humanistid ja traditsionalistid. Nagu alati, lähevad käiku piiblitsitaadid, millega üks või teine pool oma tegevust õigustab. Samal ajal kui mina alles mõtlen, kas tasub lähtudes kõigest eeltoodust hakata jumalat uskuma, on nemad üksteise materdamisel juba mitu ringi peale teinud ja nii mõneski asjas teineteist süüdistanud.

Mina aga võtan siiski humanistliku kristluse. Põhjus: humanistid meenutavad enam algkristlikku kogudust ja suudavad olla rohkem lätete juures.

Lähtugem nüüd nende vaatevinklist. Mõnele neist on liha kiusatuseks loodud, aga sellepärast on ka Jumal maailma valguse loonud, et igaüks saaks oma tegudest teada anda. Püha Odo, Cluny ordureegli looja andnud ühele poisikesele latriinis (s.o kempsus) armuleiba. Temalt küsiti, miks ta toimetas seda sakramenti latriinis.

Odo mõistis ja kostis vastu (sellest on möödunud juba üle tuhande aasta): Jumal lõi valguse selleks, et ma saaksin teada anda, et ma ei mõelnud sellega midagi halba, latern oli ju meile suunatud, vahendasin lihtsalt jumalaarmu.

Mõte aga, et Jumal on teinud midagi selleks, et mina saaksin midagi teha, on minek teoloogiliselt libedale rajale, kus ka Meister Eckhart juba käinud on. Meister Eckhart ütles ju kindlalt: „Kui mina ei eksisteeri, ei eksisteeri ka Jumalat.“ Ja nii ongi! Meister Eckhartit enam ei ole, nii võime kolm korda arvata, kas Jumal on või mitte.

Eelpoolnimetatud sarnasused algkristliku kogudusega kisuvad mind aga ikkagi humanistide poole.