Möödunud suvel olin ma pikalt Eestis. Kodus olles panin pärast pikka äraolekut tähele detaile, mida koha peal elades ei märka. Olles oma perekonna ja sõprade kaudu kursis madalate Eesti palkadega, oli mul raske mõista meie toidu- ja rõivahindasid, mis ületasid tihti isegi hindu ühes maailma kallimas linnas Londonis, kus ma viimased kaheksa aastat olen elanud.

Kaks nädalat tagasi saabusin Argentinasse. Mind ehmatas, kui palju sarnaseid probleeme eestlane kauge ja vastandliku argentiinlasega jagab.

Argentiinlase keskmine palk sarnaneb eestlase sissetulekule ning jääb seega briti keskmisele palgale kordades alla. Siinsed toiduained ja eelkõige piimatooted on, nagu Eestiski, kohati kallimad kui Inglismaal.

Eestis olles küsisin endalt tihti, kuidas suudab meie rahvas nii kõrgete hindade juures üldse elus püsida. Nüüd imestasin sama ka Argentinas.

Toit pole aga ainus, mille kaudu saab kahe riigi vahele paralleele tõmmata. Argentiinlane kurdab, nagu eestlanegi, et siin maksavad rõivad rohkem kui Londonis või New Yorgis. Eestlane, kel on muidugi võimalus ja raha reisimiseks, armastab osta oma riided välismaalt. Seda teeb ka argentiinlane.

Summa, mille eest saab Buenos Airesi lastepoes imikule väikese särgi, võib Londoni odavamas kaubamajas saada lapsele lausa mitu komplekti riideid.

Kui argentiinlane räägib arstiabiga seonduvatest probleemidest, on mul tunne, nagu räägiks minuga eestlane — jutt käib lihtsalt teises keeles. Haiglate ootejärjekorrad ja kallid ravimid, mis võtavad vanemaealise argentiinlase palgast iga kuu veerandi või vahel lausa poole, kõlavad Eesti inimese muredele õudust tekitavalt sarnaselt.

Isegi sel kuul toimuvates Argentina presidendivalimistes on Eesti poliitikaga sarnaseid jooni. Suurbritannias või USAs on võimatu leida valimiskampaaniat, mille käigus jagatakse meie poliitikute kombel rahvale viina, kartuleid või talvepuid. Siin Argentinas toimivad aga sarnased võtted. Tänavused presidendikandidaadid jagavad rahvale tasuta õlut, liha ja toiduaineid.

Eesti poliitik armastab meie riiki liigitada kõrgemale kui see reaalsuses on. Jutt sellest, kuidas me oleme täisväärtuslik Euroopa riik ning kui positiivselt areneb hoolimata ülemaailmsest kriisist meie majandus, kõlab kaugelt vaadates ajupesuna.

Kui Eesti poliitikud ei muuda oma suhtumist oma riiki ja rahvasse, on varsti ka meie sillaalused kodutuid täis, nagu siin Argentinas. Sildade all ja mujalgi pesitseb tuhandete kaupa televiisorikastides elavaid vaeseid, kes ei suuda elada täisväärtuslikku elu ega toita või harida oma lapsi.

Jah, külla tulnud turistile, kes imetleb kruiisilaevalt maha astudes paar tundi meie imeilusat vanalinna, võib elu Eestis tunduda kvaliteetsena. Nagu ka esmaspilgul elu Buenos Airesis.

Otsustades aga eestlaste igapäevaste katsumuste ja pideva rahapuuduse järgi, on Eesti väärikatest Euroopa Liidu liikmeriikidest veel väga kaugel ning sarnaneb rohkem korrumpeerunud Argentina kui Suurbritannia või Saksamaaga.