Ivar Tamm: Sa oled see, mida sööd
Vahel tundub, et põllumajandusega pole kõik korras. Põllumajandus ei paista millegi sellisena, millest moodsa ja innovatiivse e-riigi kodanikud meelsasti mõtlevad. Põllupidamine mõjub isegi tagurlikult (väike kasutegur, on lihtsakoeline). Vahel on juttu ka sellest, et põllumajandus saastab Läänemerd või reostab loodust.
Probleemide asemel on aga mõistlikum näha väljakutseid. See ei tähenda tegelikkuse ees silmade sulgemist, see tähendab julgemat hoiakut. Nagu näitas ka hiljutine Inimarengu aruanne, on selline positiivsem, raskusi võitev hoiak Eestis võrreldes näiteks lõunanaabritega tegelikult üsna kindlalt ka juurdunud. Äkki polegi vaja otsida mingit Eesti Nokia nimelist imerohtu, varandus on olnud kogu aeg meie enda hoovil.
Just sügis on tore aeg, et vaadata keldrisse, teha juurikatele ja hoidistele ruumi, aga miks mitte ka mõelda sellele, et mida me sööme. Seda on seoses E-ainetega viimastel päevadel meedias ka tehtud.
Suurem osa meie söögist tuleb põllumajandusest. Milline aga võiks olla eesrindlik põllumajandus? Kas tulevikku vaadates paistavad sealt pardakompuutritega kombainid ja muundatud geneetilise materjaliga loomad-taimed? Või on seal ruumi ka kena tikandiga seelikus perenaisele, kes küpsetab leiba ja teeb käsitsi juustu? Kas nüüdisaegne inimene suudab keskkonnasõbralikult majandada ja tunda rõõmu puhtast toidust sama palju kui uuest arvutist ja autost?
Korralik ja kohalik kaup
Hoidisepurgid ja keldrid täituvad sügisel — hooajalise toidu varumine on olnud meie maal elanud inimeste teguviis juba sajandeid. Loomulikult ei ole selline traditsiooniline toiduvarumine tänapäeval enam levinuim viis end ära toita: kõike toiduks vajalikku saab igal ajal osta supermarketist. Aga isegi siis on kaval teada, kust toit pärineb ja mis on ta sees. Sest toidust ehitame omaenese ja lähedaste keha, terves kehas on ka vaimul lihtsam terve olla. Ma ei räägi ainult erinevatest kemikaalidest, mille jääke toiduained intensiivpõllunduse paratamatu kõrvalmõjuna sisaldavad. Toidu sees on ka tema valmimise ja transpordi viis.
Eestimaine toit on juba oma asukoha poolest keskkonnasõbralikum kui sama toiduaine välismaine sugulane. Kohalikult kasvanud porgand on hea, sest teda pole kaugelt kohale veetud ja selleks fossiilseid kütusteid põletatud. Lisaks turgutab omamaise põllumajandustoodangu tarbimine meie majandust ja maaelu. Seda enam on hea, kui on kombineeritud puhtam mahetoit ja kõrge loodusväärtusega põllumajandus, selline põllumajandus, mis ei võta looduse eest elupaiku ära, vaid vastupidi loob neid. Pärandkooslused ja mõistlik põllumajandus on tegelikult paljudele ohustatud liikidele hea.
Miks siis veel mahetoit?
Kohaliku taluniku toote toidulauani jõudmise tee on keeruline, kuna külluslikus valikus satub tarbijal ostukorvi tihti just see toode, mis ilutseb suurema reklaamplakati peal. Ometigi on Eesti talunikud muutustega kaasa läinud ja suutnud tekitada alternatiivi supermarketi toidulettidele.
Eelpool mainitud Riido talu on loodussõbraliku tootmise kõrval arendamas mahepiima müügimasinaid Kuresaares. Rõuge lähedalt Alt-Lauri talust alguse saanud Lõuna-Eesti toiduvõrgustik on üks toimivaid näiteid sellest, kuidas linnatarbija saab endale koju tellida mahedalt kasvatatud köögivilju ja hoida otsest sidet nende kasvatajatega. Alt-Lauri mahetalu töökas perenaine Kaja Keskküla on aastate viisi õppinud oma tarbijat tundma ning igal kevadel külvanud maha just selliste kapsaste ja porgandite seemneid, mida Tartus elavad pered temalt osta soovinud on. Hooajati käivad tarbijad lausa ise põllupeenral: mahemaasikad on terve perega korjama tulles oluliselt odavamad ja samal ajal annavad talvel avatavale moosile juurde hindamatud mälestused. Selliseid näiteid leiab veel ja rõõmustab see, et neid tuleb juurde — juurde aitab aga tulla just tarbijate huvi.
See, kes tunneb paika, kust tema toit tuleb, hoolib ka selle paiga enda käekäigust. Nii väiketalunik kui suurfarmi pidaja võivad olla hoolivad peremehed, nende kauba ostjad hoolivad ja teadlikud tarbijad. Tarbijad, kes teavad, et kui sõnnik pannakse põllule õigel ajal, annab see põllule rammu, kui valel ajal, siis voolab koos kevadvetega Läänemerre. Tarbijad, kes teavad, et liblikõieliste kasvatamine loob toidubaasi kimalastele ja teistele tolmeldajatele ja et vilja on võimalik nii kasvatada, et ka rukkirääk sellel põllul oma pesakonna saab üles kasvatatud. Tarbijad, kes teavad, et suitsusink on kõige parem, kui ta on suitsutatud traditsioonilises suitsusaunas ja kui siga sai elada stressivaba ja lõbusat elu.
Kõike seda, mida üks sööja (ja seda me ju kõik oleme) oma söögist teada võiks, saab teada ainult otse algallikast. Sügis annab selleks hea võimaluse: mine oma toidu tootjale külla ja uuri tema käest, kuidas ta kasvatab porgandeid ja milliste retseptidega kostitab oma vabajooksu kanu.
Uuri ka ELFi loodud keskkonnasõbralike talude võrgustikku: http://www.elfond.ee/demofarm. Autor on Eestimaa Looduse Fondi teabejuht.
