Tuleb au anda EE-le, mis nõudis välja vajalikud dokumendid. EE ei saanud aga kõiki pabereid, vaid ainult korraldajate valiku neist. Aruanne kultuuripealinna juhatusele aga ei saa olla mingil juhul konfidentsiaalne. Maksumaksja raha on kulutatud ligi 300 000 eurot. Niisugused kulud peavad olema läbipaistvad. Loodan, et EE on järjekindel.

Enam-vähem üksmeelselt on Vabadusel laul meedias läbikukkunuks tunnistatud. Postimehe küsitluse kohaselt arvas seda 63 protsenti küsitletuist. Küsiks nüüd populistlikult, nagu valitsusringkondadele praegu on tavaks saanud: ehk oleks võinud selle 4,5 miljonit krooni kulutada hoopis Eesti lasteaedadele?

Kultuuripealinna vastus küsimusele, miks ei korraldatud ideekonkurssi või hanget nii kalli ja tähtsa ürituse läbiviimiseks, on formaalne: “Sihtotstarbeliste toetuste süsteem ei allu riigihangete regulatsioonile. SA Tallinn 2011 on ellu kutsutud kultuuripealinna programmi elluviimiseks ning sellel alusel on loodud toetuste süsteem, mille kohaselt eraldatakse sündmuste elluviimiseks projekti korraldaja taotluse ja nõukogu otsuse alusel sihtotstarbeline toetus. OÜ Musiccase taotlus ning nõukogu otsuse väljavõte on manuses.
”

Kui on võimalik olukord, et maksumaksja raha kanditakse sihtasutusse, mis omakorda teeb kulusid, mida keegi ei kontrolli, on tegu pehmelt öeldes… teate ise, millega.

Kindlasti oleks Vabaduse laul tulnud parem ja võitnud oleks sellest eelkõige Eesti rahvas, kui SA Tallinn 2011 juhatus oleks korraldanud kas või ideekonkursi pojukesegi. Kui EE teatab, et üritusest loobus Tõnu Kaljuste, siis pidanuks see minu arvates olema Jaanus Mutlile piisav signaal asja kontrollimiseks — mis toimub?

Seda, mis toimuma hakkab, teadis aga Helen Sildna täpselt juba 23. mail, kui ta esitas SA-le Tallinn 2011 taotluse Vabaduse laulu korraldamiseks, mis sisaldas ka detailset kava. Seda kava sihtasutus teabenõude korras ei avaldanud.

Taotluses oli kirjas 272 735 EUR ürituse kogukuluna. Nii Sildna kui ka SA Tallinn 2011 juhatus teadsid sendi pealt, kui palju üritus maksma läheb. Nii et kui EE kirjutab, et lisaraha eraldati alles 15. augustil, siis on see vaid puru silma ajamine ehk tagantjärele vormistamine. Mida tegi aga SA Tallinn 2011 nõukogu? Taotlus kinnitati 30. mail kultuuripealinna programmi muudatuse lisana nr. 1. Siinkirjutajale on mitmest allikast teada, et nõukogu oli teadlik mitmetest probleemidest ürituse korraldamisel, aga ei sekkunud, sest ei soovinud end segada “loomingulistesse probleemidesse”. Nii jäi kogu vastutus — ja vabadus — korraldajatele.

Sihtasutus Tallinn 2011 oli vaid firma Musiccase toetaja, mis Vabaduse laulu üritusena korraldas. Helen Sildna, Jaanus Rohumaa, Heidi Purga ja Janek Kasar said vabad käed teha, mida soovisid. Sihtasutus oli vaid toetaja, mitte tellija. See nüanss annab Tallinn 2011-le võimaluse pugeda peitu ideekonkursi või hanke mittekorraldamise taha.

Bluffimise osas on EE-l õigus, sest Helen Sildna taotluses 23. maist on kirjas, et “lavale astuvad hetke eredaimad esinejad igast riigist, esinejad ja nende koduriigid seotakse terviklikuks storyks läbi nutikalt teostatud videofilmi, mis Eestile olulisi riike, karaktereid ja sündmuseid pidi Eesti taasiseseisvumise loo jutustab.”

Seda “nutikust” oleks pidanud SA Tallinn 2011 nõukogu kindlasti kontrollima, samuti nagu oleks pidanud tähelepanu äratama Sildna taotluses esinev lause, et üritusel soovitakse tähelepanu keskmesse tõsta 20-aastaste põlvkond, mõeldes programmi koostamisel just neile. Unustati aga põlvkond, kes meile vabaduse tõid - unustati rahvas.

Kordaksin siinkohal Delfi juhtkirjas öeldut: “Võimalik, et “Vabaduse laul” oli hingelähedane praegusele presidendile, ta eksnõunik Jaanus Rohumaale ja “Eesti Laulu” peakorraldavale Heidy Purgale. Ja Delfi ei kahtle, et kontsert meeldis veel tuhandetele ja tuhandetele eestimaalastele. Aga samas oleme ka kindlad, et väga paljudele ei läinud kontsert korda — domineeriv alternatiivmuusika, õigete vabaduslaulikute ja -laulude puudumine, venekeelse elanikkonna eiramine jne.”

Kuluaarides liiguvad ka jutud, et 20. augustil toimuvat pidu sooviti kasutada presidendivalimiste huvides. Siis jällegi olevat sellest loobutud, aga pärast Tarandi sekkumist oleks jällegi soov nagu tugevnenud. Igatahes olnud korraldajaid juhtinud kindel teadmine, et lavale ei tohi pääseda mingil juhul “endised” — Valk, Lauristin, Veidemann, Savisaar jne. Nii otsustatigi loobuda kõnedest ja “kõigist” poliitikuist.

Kuigi sõna anti lõpuks presidendile ja Tallinna linnapeale, ei olnud Savisaare esinemine kindel veel vahetult enne üritust. Kui siis vastav reklaam trükiti, esines seal küll president oma nimega Toomas Hendrik Ilves, kultuuripealinna Tallinna linnapea taga aga nime polnud.

Ilmselt nägid mõned ringkonnad, et kui esinenuksid Linna ja Mägi ning teised endised, siis oleks Vabaduse laul kujunenud tõeliseks rahvapeoks, mille kaudu oleks saanud “õilistatud” ka need vabaduse toojad, kes teatud seltskonnale hetkesituatsioonis ei sobi.

See on vist peapõhjus, miks “rahvalaulikuid” ei olnud. Asus Ivo Linna ju Tallinnast 100 km kaugusel. Helikopteritund maksab 500-600 eurot, edasi-tagasi paar tuhat. See poleks 4,5-miljonilise eelarve juures probleem olnud. Aga ei tahetud. Ja nagu EE-d lugedes selgub, ei tehtud isegi katset.

Vabadus tuli kogu rahva üksmeeles, võideldes Moskvas, Toompeal ja Tallinnas. Ka ürituse korraldajad ütlevad oma koduleheküljel, et “Vabaduse laulu“ peaesineja on Eesti rahvas, kes oma kohaloleku ja avatud meelega on olulisim osa tähtpäevast. Kahjuks jäid lubadused vaid sõnadeks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid