Tranströmer sai preemia, sest ta annab Nobeli komitee sõnul värske ligipääsu reaalsusele läbi oma kokkuvõtlike ja läbipaistvate piltide.

Tranströmer sai gümnaasiumihariduse Södra Ladina koolis Stockholmis ja lõpetas 1956. aastal Stockholmi ülikooli psühholoogina. Kirjutama hakkas ta juba 13-aastaselt ja avaldas esimese luulekogu 17-aastaselt 1954. aastal.

Teised poeedid süüdistasid Tranströmerit eriti „poliitilistel“ 1970. aastatel traditsioonidest eemaldumises ja poliitiliste teemade vältimises luules ja romaanides. Tranströmeri looming arendab edasi 20. sajandi poeesia modernistlikku ja ekspressionistlikku/sürrealistlikku keelt. Tema selged, pealtnäha lihtsad pildid igapäevaelust ja eriti loodusest paljastavad müstilise suhtumise inimhinge universaalsetesse tahkudesse.

1990. aastal sai Tranströmer rabanduse, mis mõjutas ta kõnet, kuid kirjutamist pole kirjanik katkestanud. Paljud peavad teda Rootsi esipoeediks.

Lisaks kirjanikutööle oli Tranströmer enne rabanduse saamist lugupeetud psühholoog. Ta töötas noortevanglates ning puuetega inimeste, kinnipeetavate ja narkosõltlastega.