JUHTKIRI: Eelkoolipaanika on haige nähtus

Läinudkevadine koolipaanika on sügise saabudes sujuvalt eelkoolipaanikaks muutunud. Mitu Tallinna kooli on eelkooli soovivaid lapsi ülenõudluse tõttu tagasi saatnud. See räägib üha kasvavast hullusest.

Drill, sundus, ranged nõudmised ja pidev sooritamine kuulusid olemuslikult läinud sajandi kahe totalitaarse režiimi — kommunismi ja natsismi — juurde. Kui me 20 aastat tagasi oma iseseisvuse taastasime, pidi see olema tee vabadusele: suuremale enesemääramisele, tolerantsusele, valikute mitmekülgsusele jne. Kuhu me aga tänaseks jõudnud oleme?

Vähemalt hariduses suundub lastevanemate ideaalmudel üha enam samasse “tuuletunnelisse”, samasse võimalikult heaks peetavasse süsteemi, mis paradoksaalsel moel viib meid tagasi totalitaarsetest ühiskondadest tuttavate skeemide juurde. On eliit — mitte ainult koolid, vaid ka eelkoolid — ning on ülejäänud. Kusjuures veelahe eliidiks peetava ja “muu” vahel on järjest laiem ning kõrgem.

Kevadine koolipaanika on seletatav Tallinna haridusameti tekitatud segase koolikorraldusega, kuid kogu arulage paanika ei oleks võimalik ilma lapsevanemateta. Kui ei oleks vanemaid, kes drillivad oma võsusid kahe-kolmeaastasest saadik “isiklike treenerite” käe all ning on nõus maksma üle saja euro kuus “eliiteelkooli” eest, ei oleks ka koolikatsetel stressist pükse märgavaid lapsi ning narkootikumide toel gümnaasiumit läbivaid noori.

Meie laste vaimne tervis on hindamatu vara, mida oleks vaja kaitsta, mitte ruineerida. Eelkoolides iseenesest ei ole midagi halba (pigem võiks need osana lasteaiast mängulises vormis juba nüüdsest varemgi alata), kuid selline võidujooks ja rahakottidega pähe löömine, nagu pealinna esimeste klasside puhul, hakkab olema juba haiglane.