Eksperiment: 5 euroga saab päevas hakkama vaid sohki tehes
Kütuse peale kulus mul õnneks vaid 10 eurot nädalas. Veab, et töökoht on lähedal ja auto ökonoomne. 10 euroga sain sõita täpselt 5 päeva edasi-tagasi, mitte ühtegi üleliigset sõitu sellise eelarvega lubada poleks saanud. Ühistransporti kahjuks või õnneks minu elukohast liikumiseks kasutada ei saa, mitte et see arvutuste järgi soodsamgi oleks tulnud.
Toidupoes kulus raha vaid piimale, saiale ja muule lihtsamale, sest sügavkülmas olid olemas lihatooted. Külmkapp polnud samuti täitsa tühi ning kapsas, porgand, kartul tuli maalt. Seega nälga poleks ka tänu vanaemale igal juhul surnud. Samuti ei kulunud mul raha esmatarbekaupadele, sest ka need olid kodus olemas. Kõige suuremaks kulutuseks kujunes kassitoit, mida tuli osta tavalisest rohkem, sest koer, justkui tahtes ka sotsiaalses eksperimendis osaleda ning mind proovile panna, kippus kasside toitu ära sööma.
Ehk siis ma sain tõepoolest hakkama. Kuid ei saanud endale lubada mitte ühtegi üleliigset kulutust, ei mingit luksust, väljendugu see siis kasvõi küünelaki soetamises. Ei oleks olnud mõeldavgi, et sellise eelarve juures oleksin ma saanud midagi endale lubada. Aga naised tahavad (ja peavad?) ju ikka kaunid välja nägema. Järgmise eksperimendina peaks vist proovima vanaemade ilunippe - nõgestest ja takjatest ja tammetõrudest iluseerumeid kokku keetes. Ja tegelikult saaks ju tammetõrudest ka kohvi valmistada, jälle hoiaks kokku.
Minu jaoks oli 70-eurone eelarve pigem enda proovilepanek. „Sigasteks väljaminekuteks“ ja hädaolukordadeks on mul sahtlipõhjas peidus krediitkaart, samuti oleksin igal hetkel saanud mehe poole pöörduda ning ka mitte 5 eurot päevas kulutada, kilgates siis, et suutsin kahe nädalaga hoopis 70 eurot kõrvale panna, kuid paljude jaoks ei ole selline eelarve üldsegi mitte nali. Ja mitte ainult ühele inimese kulude katteks mõeldud.
Paljude jaoks ongi selline planeerimine ja sentide lugemine reaalsus. Kontserdid, raamatud, reisid, iluhoolitsused võib oma sõnavarast tõepoolest julgelt ära kaotada. Ka uued talvesaapad või sügismantli. Kuu aega tagasi käisin ma koeraga arstil. See läks mulle maksma 75 eurot kõige soodsamas kohas, mujal algasid hinnad 150 eurost. Mis oleks saanud siis, kui arstile oleks olnud vaja minna „70 eurot kahe nädala jaoks" projekti ajal? Ja kui auto vajaks remonti? Elamine kindlustamist? Me ise arstiabi?
Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et hakkama saamine ei olnud lihtne. Kaugel sellest. Ma imetlen inimesi, kes miinimumpalgaga hakkama saavad. Ma mõistan, miks meie ümber on terve hulk masenduses inimesi. Ma saan aru, miks „välismaa muru“ rohelisem tundub. Ma tulin korraks oma heleroosast mullist välja. Elu ei ole sugugi mitte lill.
