"Käesoleva otsuse eelnõu 90 menetlemise algus tõi järjekordselt esile meie väikese Eesti riigi tänaste juhtide juba varasematest aegadest tuttavad palgejooned. Seesama meile juba ammu tuttav ülbus, tahtmine mitte arvestada ei omaenda riigi põhiseaduse ega ka teiste seadustega, ühemõtteline soov suruda riigikogu ainult kummitempli rolli, õiguskantsleri soovituste mitteasjakohaseks pidamine – siin pean silmas rahandusministri esialgset retoorikat –, hirmutamine ja demagoogiline mõjutamine pooltõdedega," rääkis Kallo.

"Rahandusminister hoiatab, et kui riigikogu kohe ühe nädala jooksul otsuse eelnõu otsusena vastu ei võta, siis kukub kogu Euroopa finantssüsteem kokku. Seega lööge see tempel kohe alla ja ärge mulisege, sest teist võimalust niikuinii ei ole, raiskate ilmaaegu aega!"

"Vahel sekka ka südametunnistusele koputamist, et me saame ju Euroopa Liidust nii palju toetust, et meil peaks piinlik olema, kui me nüüd liitu hädas ei toeta. Siinjuures jäetakse tahtlikult lisamast, et toetusi saavad ka need Euroopa Liidu liikmed, kes ei kuulu eurotsooni ja ei pea selle päästmiseks täna midagi tegema või tagasi andma," teatas Kallo.

"Demagoogia tipuks on muidugi kinnitus, et anname küll garantii ligi kahe miljardi euro ulatuses, aga see on ju lihtsalt garantii ja reaalselt raha ei pea me kunagi maksma."

"Kõige hullem on selle juures see, et valitsusjuht ja rahandusminister on seda iseendale nii tugevasti sisendanud, et on jäänud vist ise ka uskuma, et garantiid ei pööratagi täitmiseks. Miks siis muidu ei ole suudetud anda selget vastust küsimustele, kust võetakse see raha, kui näiteks paari päeva jooksul – või mis me räägime päevast, paari kuugi jooksul! – on tarvis välja käia reaalselt raha garantii katteks."

"Kui suurte kogemustega pankur Indrek Neivelt ütleb, et taolise mõtteviisiga poleks nagu mõtet panka tulla või peaks sealt tagurpidi kohe välja minema, siis leiab meie Euroopa tasemel auhinnatud rahandusminister, et pankur ei jaga matsu. No tule taevas appi, kes siis veel?!"

"Hoopis ministri jutt sellest, et nõue pankrotti läinud riigi vastu jääb üles ja ükskord saame raha tagasi ka sel juhul, kui garantii ongi täitmiseks pööratud. Siinjuures kehitaks õlgu, et võib-olla saja aasta pärast ehk saamegi, aga kaks miljardit võeti ju rahakotist täna ära."

"Kuidas vaadata silma oma rahvale, kui tuleb järgmine retoorika, et nüüd peate olema kannatlikud ja tublid, sest lähima 5–10 aasta jooksul me õpetajatel, politseinikel, päästjatel, meditsiinitöötajatel ja üldse mitte kellelgi palka ei tõsta, sest te peate ju aru saama, et meil on vaja see kahemiljardiline auk riigirahakotis kõigepealt ära täita. Teeme kõigepealt riigi rahanduse jälle korda, ja siis saame rääkida palgatõusudest ja toetustest. Kui siis Eestisse kedagi peale valistusliikmete ja neid toetavate ustavate fraktsioonide veel kedagi jäänud on," lausus Kallo.

"Ei, lugupeetud valitsejad, selle eelnõuga seoses ei saa kahjuks uskuda mitte ühtegi teie sõna! Liiga selgelt on veel meeles kogu retoorika, mis oli seotud eurole üleminekuga. Kuulsime korduvalt siin saalis nii rahandusministri, aga eriti peaministri suust, kui suur õnn tuleb meie õuele, kui lähme üle eurole."

"Lubati järsult suurenevaid välisinvesteeringuid. Tänane tegelik statistika näitab, et midagi taolist pole juhtunud, ennem on need vähenenud. Suurenenud on raha väljavool riigist."

"Lubati, et hinnad ei tõuse, täna on nad pea kahekordistunud. Meid sunniti homme saabuva suure õnne nimel loobuma palkadest ja abivajajaid toetustest. Ikka lubades, et euro toob meile homme topelt tagasi. Täna on siis käes see toona lubatud homme."

"Vanade meremeeste tarkusest on teada, et uppuvalt laevalt lasevad rotid varakult jalga. Aga meie Eesti rott tormas oma juhtide ennastsalgaval õhutusel just uppuvale laevale. See sai olla kas suur meeltesegadus või kuulub see rott määratluse alla, mida kasutas lugupeetud rahandusminister ühte ajalehetrükikotta sissetunginute kohta. Igatahes täie vaimse tervise juures ta küll olla ei saanud."

"Käesoleva eelnõu arutluse käigus on sellekohaseid küsimusi esitatud ka rahandusministrile. Vastus kõlas, et kui möödunud aasta mais-juunis vastavad otsused tehti, ei olnud Euroopa finantssüsteemis mingeid ohumärke. Vastus on jällegi vale."

"Esiteks, juba möödunud aasta mais olid Kreeka finantsprobleemid ilmsed. Teiseks, kui need meie valitsusjuhtidele jäid märkamatuks, siis septembris-oktoobris olid need juba Euroopas ilmsed, nii et vähemalt peaministril ja rahandusministril pidid need teada olema. Rahvale loomulikult sellest ei räägitud ja üldse püüti üldsuse eest varjata."

"Tekib küsimus, miks siis sügisel ei antud europüüdlustele tagasikäiku? Vastupidi, eurohüsteeriat küteti kuni aasta lõpuni üha rohkem ja rohkem. Kelle või mille nimel? Kas ainult rahandusministri aukirja nimel?"

"Täna meelitatakse meid juba soolaukasse. Tarvitseb meil vaid teha see samm, ja järgmisi samme meil endil juba teha ei tule. Edasi imeb meid endasse juba mülgas. Ta dikteerib ise meie järgmised olekud. Ühel hetkel tunneme, et jalgu enam liigutada ei saa, oleme vööni sisse vajunud. Mitte väga pika aja pärast tunneme, et lõug on vastu pinnast, ja siis saabub hetk, mil näeme viimast korda ilmavalgust. Ei, kuidagi ei taha seda sammu astuda, isegi mitte selle teadmisega, et ka lugupeetud rahandusminister hulbib seal kusagil kõrval."