Kirsbergi sõjaväekaaslane: seerudele meeldis mängida sõda

Teenisin minagi mereväes ja nimelt koos hr. Kirsbergiga veel siis, kui olime koos ajateenijad. Esimene seik, mis meelde tuleb nimetatud härraga oli see, kus Georg oli kadunud ja terve rühm saadeti teda otsima koos sõimu ja kätekõverdustega. Leidsime siis Kirsbergi tühjalt olevast hoonest magamas, mis muidugi tõi kaasa tervele rühmale sanktsioonid. Muidu meenub, et kõva spordipoiss oli.

Üldiselt jäigi mulje, et kaadriväelased, kes olid madalamal, olid nagu tsiviilelus jänni jäänud ja siis oma komplekse välja elama tulnud, ohtralt ennast reklaamides kui suurt tapamasinat, mis tihti tundus halenaljakas. Kui ikka kõrgem kaader oli õhtul majast läinud, algas n-ö sõda - mitte õpe, vaid lihtsalt kellegi haige fantaasia viljad, kus seerud lasid sõimu ja vandumisega küll roomata ja pumbata Tivolis, kummimajas jne jne.. Kogu selle asja selgituseks oli korra ja mehe kasvatamine.

Üldmulje, kui kõrgemast kaadrist (s.o. siis alates leitnandid) on siiski suhteliselt hea, eks oli sealgi erandeid, kes arvas, et tema õlul just seisab Eesti riik vabana, aga üldiselt mina seal selliseid probleeme ei näinud, kui Kirsberg väidab. Vahel jäi mulje lihtsalt, et mida suuremate pulkadega sa oled, seda vähem sa teadsid või huvi tundsid, mis toimub ajateenijatega.

Edasi laevadele minnes sain üllatuse osaks, kus kohtasin isegi inimlikkust, mis ilmselt ei käinud just iga laeva kohta, aga minul läks sellega õnneks. Kui tegid oma tööd hästi ja probleeme polnud, siis vastati ka sinule samaga, said linnaloale vms.

Tagantjärgi meenutades oli merevägi huvitav kogemus, mida teist ringi just läbi teha ei tahaks, aga üldiselt usun, et asjad vähemalt sellel ajal, kui mina seal olin, nii hullud ka ei olnud, kui Kirsberg väidab.