Raha ei too õnne, vaid annab vahendid selle saavutamiseks
Kergem tee on muidugi jääda käed rüppes ootama Kanada vanaonu surma, et tema pärandusest osa saada oma pangaarve suurenemise näol. Aga miks osad inimesed jäävad hoopistükis elu hammasrataste vahele ja peavad kogema tõelist vaesust?
Kui alustada algusest, siis on fakt see, et inimene ei saa valida oma päritolu, rahvust ega keskkonda, kuhu ta sünnib. Sama käib ka vanemate materiaalse võimekuse kohta. See tähendab seda, et nö lävepakud noorel inimesel ellu astumiseks, võivad olla kardinaalselt erinevad. Kas vaesest perest pärit väikealevi poiss võib sirguda sama rikkaks ja erudeeritud nooreks, kui metropoli südames kasvanud, heal elujärel vanemate toel üleskasvanud poiss?
Kindlasti võib. Aga mida see eeldab? See eeldab rasket tööd nii iseenda kui ka teistega. Lävepakud on neil kahel noorel küll erinevad, aga tulevik on see-eest nende endi kätes. Paraku ei pruugi sellel väikealevist pärit vaesel nooremehel olla aga tahtmist ega oskust ennast ise tagant upitada ega seada kõrgeid sihte elus.
Haridusel on tähtis roll meie elus, seda ilmestab kas või fakt meie tööturul, kus iga töökuulutuse taga ilutseb nõue (kõrg-/kutse-)hariduse järele. Mis ei ole sugugi asjatu või hoopiski vale. Probleem seisenbki selles, et kergema eluviisiga inimesed ei võta haridust kui prioriteeti, mistõttu on nende inimeste tulevik kõike muud kui helge. Enamasti võetakse haridust katkestavad otsused vastu pidades silmast nö lühikest jooksu. Pikas perspektiivis mõtlemine nõuab oskusi ja kogemusi. Peale koolis saadavate teadmiste loen ka suureks plussiks omadust õppida ennast kritiseerima, sest kriitika kasvatab iseloomu ja eneseteostusvajadust hilisemas elus. Ja see on edasiviiv jõud.
Iseloom - igal inviidil on see erinev, küll väikeste mööndustega. Kellel nõrgem iseloom, kellel tugevam, kes annab kergemini elus alla, kes raskemini, kes püüab loomu poolest vähem, kes rohkem – neid näiteid võibki tooma jääda. Kui tahet elus kaugemale jõuda ei ole mopioperaatori töökohast ja inimene sellega rahul on – siis nii ka olgu. Aga siinkohal tuleb paratamatult, mitte küll alati „mängu“ virisemine, vingumine ja muu säärane frustratsioon. Kohe küsiks miks? Kui ise vaeva ei taheta näha, siis milleks üldse viriseda või süüdistada kedagi teist?
Tõsi, nagu ma ennist mainisin, kõik meist ei ole sündinud hõbelusikas suus. Aga see annabki kohustuse rohkem tööd teha enesega ja enda eluga. Äärmuslike maailmavaadetega inimestel on alati raske olnud ja ei näe mina siinkohalgi mingit kergendust neile. Retooriline küsimus jääb alatiseks õhku: kas olla nagu kõik või jääda iseendaks? Isegi, kui iseendaks jäämine tähendab vastuolu tavade ja traditsioonidega.
Rikkuse ja vaesuse üks mitte üldsegi marginaalne mõjutaja on riik, täpsemalt öeldes selle majandus- ja rahapoliitika olem(at)us. Teiseks aspektiks on sotsiaaltoetused ja jällegi nende olemus või üldsegi puudumine. Toetused vaestele, haigetele või muud moodi kehval elujärjel olevatele inimestele on vajalikud, aga alati tekib küsimus, kust võtta see raha ja kellele jagada, pidades silmas, et me elame piiratud ressurssidega maailmas.
See, mille riik jagab toetuste nöol laiali, on eelnevalt võetud kellegi teise taskust. Seepärast tulebki meil näha igapäev meie võimuesindajate võitlusi kompromissi nimel, verisemalt või vähem verisemalt. Kindlasti leidub siinkohal inimesi, kellel tuleks esimese asjana pähe lause, kus uppuja päästmine on tema enda asi. Siinkohal ehe viide Karl Marxi teesile, mis väitis, et inimese heatahtlikkust ja koostöövalmidust takistab konstantselt ümbritsev keskkond. See ümbritsev keskkond tekitab irratsionaalset võistlemist ja konflikte. Kuid tuleb ka neist aru saada, kes oma heaolu, rikkuse ja õnne on saavutanud suure töö ja eneseületamise tagajärjel ja ei soovi seetõttu mingit almust või edumaad anda nõrgematele.
Majadusliku poole pealt peame langetama otsusi, kuhu suunata raha: edukatele preemia eesmärgil, motiveerimaks neid veelgi enam tööd tegema või vähemedukatele ja nõrgematele abikäe eesmärgil? Ja kui me vaestele pakume toetusi, siis mis viisil ja mis laadil, pidades silmas pikemat perspektiivi. Trafaretne lause on siinkohal: „Kas anda vaesele õng ja õpetada ta kala püüdma või anda kohe kala kätte?“ Ühtset vastust pole siiani sellele leitud.
Vaesust põhjustavaid tegureid on mitmeid, alustades indiviidi perekondlikust taustast, iseenese tahtmatusest ja laiskusest edasi jõuda elus, lõpetades väliste faktorite sekkumisega nagu riik jms. Lisaks on vaesus küllaltki suhteline nähtus, sest see vaene inimene ei pruugi hoopiski vaene vaimult olla. Tema rikkus peitub teadmistes, kogetus ja sisemises minas, seetõttu suudavad osad võtta materjaalset rikkust teisejärgulisena. Leian ka mina, et tõetera on sees ütluses, et raha annab vahendid saavutamaks õnne, mitte ei too seda.
