1. augustil 1975. aastal kirjutasid lõppaktile alla 35 riigipead, teiste seas USA president Gerald Ford ja Nõukogude Liidu liider Leonid Brežnev. Tänapäeval peetakse seda oluliseks verstapostiks teel kommunismi lagunemisele ja külma sõja lõppemisele.
Omal ajal ei käsitlenud keegi seda taolisest aspektist ning USA ja tema lääneliitlased suhtusid Helsingi protsessi üsnagi skeptiliselt, kahtlustades selles Nõukogude Liidu katset nende valvsust vähendada.
"1975. aastal ei osanud keegi ette näha CSCE mõju nõukogude süsteemile, aga mina arvan, et see mõju oli olemas," ütles endine Soome diplomaat Jaakko Iloniemi, kes oli Helsingi konverentsil Soome delegatsiooni juhiks.
"Osa arenguist aastatel 1975-1990 ja 1991, kui kommunistlik süsteem tegelikult kokku varises, olid helsingi protsessi tulemus," lisas Iloniemi.
Helsingi lepe sätestas rea põhimõtteid ja meetmeid julgeoleku ja koostöö suurendamiseks poliitiliselt eri leeridesse jagunenud Euroopas. Nõukogude Liidus peeti eriti tähtsaks Teise maailmasõja järgsete piiride paikajäämise sätet.
Läänes peeti dokumendi kõige olulisemaks osaks aga inimõigusi ja teisi humanitaarküsimusi puudutavaid sätteid, mida mõnikord iseloomustatakse koguni kui Trooja hobust, mille Lääs teadmatult idablokki sokutas.
Helsingi leppest said õhutust kõikjal Ida-Euroopas tekkinud nn. Helsingi komiteed ja muud inimõiguste ja demokraatiarühmitused, mis aitasid kümne aasta eest kommunisltiku režiimi kukutada.
