Kati Saara Vatmann: Pullide mollidega kodanlased vastu tahtmist kuntsi nautlemas
Kenadel kodanlastel on kombeks väljas käia ja „kuntsi naudelda“ nagu väljendub Lauri Saatpalu ühe oma laulu sõnades. Selle laulu sõnade kohaselt „mollid on üsna pullid, lilli on kuhjas maas…“
VAT-teatri eksklusiivses lavastuses „The Black Rider“ on üsna pullid mollid vägagi olemas, etenduse lõppedes jagatakse näitlejatele ka lilli, sest nii on kombeks. Ent nii heale etendusele nii tuima vastuvõttu nagu 13. septembril ei oska ükski näitleja ilmselt halvimaski unenäos ette kujutada.
Midagi enamat oleks kultuuripealinn Tallinnasse raske ette kujutada kui see etendus. Oi, kuidas laulavad ja tantsivad ja millist sünergiat omavahel moodustavad…
Ja ei midagi.
Publik ei reageeri mitte kuidagi.
Täiesti uskumatu.
Kostüümid on võimsad, lahendused leidlikud ning näitlejate mäng karismaatiline ja vaimukas. Sellest hoolimata rõkkab mõnuga naerda kõigest Vormsi enn. Mina ei söandanud, sest minu kõrval istunud daam vaatas mind esimese naeruturtsatuse järel nagu pühaduseteotajat.
Täiesti võimalik, et sel ja ainult sel õhtul kujunes mingi eriti ebaõnnestunud ühisväli. Ent selles oli midagi rusuvalt mõtlemapanevat. Raivo E. Tamme mõlemad rollid — nii eriti isase jäägrina kui groteskselt emase nümfina — väärinuksid kestvaid kiiduavaldusi… Vaikus.
Naised laulsid nagu jumalannad — ja mitte üht aplausiplaksu.
Saatpalu andis endast kõik, et olla äärmuslikult paha ja julm, salakaval ja ohtlik — ja pälvis saali poolelt tuimad näod. Sa armas aeg, kui õudne võib olla vastu niisugust halli seina mängida! Sellise halli seina sees istuda on samuti õudne.
Niisuguse tuima ja tundetu seina moodustumine näitab meie rahva kohta väga palju. Inimene lakkab „kuntsi nautlemast“ siis, kui ta on väga pinges, mures ja tühi. Kobib küll comme il fault kohale, ent tegelikult tahaks hoopis kodus telekat vahtida ja vargsi muretseda.
Töö, pereelu, laste käekäik — kes teab, mis mured just kellelgi on. Igatahes on selle muremüüri tulemus see, et inimesed kardavad ja häbenevad üksteist. Suruvad tunded maha. Muudavad artistide töö sellega nii raskeks kui vähegi võimalik.
Olete kogenud kõige elementaarsemat vastu seina üritamist: räägite seltskonnale anekdoodi ja kellegi käest mingit tagasisidet ei saa? Väsinud, hangunud ja vargsi vaevatud publikuga kontakti otsimine nii mastaapse ja uhke etenduse puhul nagu „The Black Rider“ on tuhat korda hullem.
See on ohumärk.
Kui inimesed on enne kaamost ja talviseid katsumusi juba nii läbi, mismoodi siis uude kevadesse kestetakse? Ja kuidas tuleval aastal ees seisva Värava läbimise raskustele vastu peetakse?
Mingi kummaline vastu-tahtmist-värk toimub. Nii paljud meist ei armasta tööd, mida teevad — aga töötus oleks kahtlemata hullem. Nii paljud on valedes suhetes ja vales elulaadis. Nii paljud on iseendaga, järelikult kogu maailmaga, tülis.
Ja siis saabki saatan tulla ning selle kuuli anda, millega lastakse maha ainus, keda armastatakse ja millel väärtust on. Aga teie minge muidugi ikka teatrisse.
