Esmalt kordan juba varem väljaöeldut: suurem osa Eesti venekeelsetest elanikest tahavad õppida eesti keelt ning ka vene õppekeelega koolides õppivate laste vanemad soovivad, et nende lapsed õpiksid eesti keelt, omandades keeleoskuse võimalikult heal tasemel. Kahjuks leidub ka neid, kes on põhimõtteliselt eesti keele õppimise vastu, kuid see osakaal on väike ning eksitav oleks nende mõjuvõimu ületähtsustada.

Teiseks, mitte keegi ei soovi eesti keelt vene gümnaasiumidest välja tõrjuda. Eriarvamusel ollakse vaid õppeprogrammides olevast eesti keeles õpitavate ainete osakaalus ning sisuliselt käivad vaidlused 20 protsendi üle, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi loetakse kooli või klassi õppekeeleks see keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades.

Koolid, mis taotlevad õigust jääda vene õppekeele juurde, eelistaksid õpetada gümnaasiumiastmes eesti keeles aineid kuni 40 protsendi ulatuses. See ei ole eesti keelsele õppele üleminekuga viivitamine, nagu haridus- ja teadusministeeriumi esindajate sõnavõttude põhjal ekslikult võiks lugeda, vaid soov säilitada gümnaasiumi astmes vene õppekeel. Taotlemise õigus tuleneb nii PGS-st kui ka Eesti Vabariigi põhiseadusest ning ei ole seotud ülemineku tähtaegadega.

Koolide võimekus on erinev

Reformiga taotletav vene koolide gümnaasiumi astme õppekeelte jaotus — eesti keel 60 protsenti ja vene keel 40 protsenti — on tinglik. Tegelikult puuduvad uuringud, mis kinnitavad, et just 60 protsendi ulatuses eesti keeles õppeainete õpetamine tagab kooli lõpetajatele õpingute jätkamiseks või tööellu siirdumiseks vajaliku riigikeele oskuse. Mitmete Tallinna koolide kogemused näitavad, et ka kuni 40-protsendine eesti keelne aineõpe võib olla piisav eesti keele omandamiseks.

Nii on näiteks Linnamäe Vene Lütseumi ja Tõnismäe Reaalkooli lõpetajate silmapaistvad tulemused tõestanud, et ka kuni 40-protsendine eestikeelne aineõpe võimaldab valmistada ette konkurentsivõimelisi, edukate õppetulemuste ja hea eesti keele oskusega kodanikke. Tekib küsimus, miks muuta töötavat, toimivat ja end juba tõestatud süsteemi?

Tahan rõhutada, et säilitades venekeelse õppe vähemalt 60 protsendi ulatuses, tagab see võimaluse omandada põhjalikumad teadmised reaal- ja humanitaarainetes, saada tervikuna kvaliteetsem haridus. Seda seisukohta pooldavad ka paljud Tallinna vene keelsed koolid, kes on mures õppekvaliteedi pärast ja just seetõttu soovivad jätkata hariduse andmist vene keeles vähemalt 60 protsendi ulatuses. Vene koolides on juba hetkel eesti keeles õpetatavate ainete eksamitulemused märgatavalt langenud.

Ka tuleks arvestada, et vene õppekeelega gümnaasiumid Tallinnas ja ka Eestis on erineva tasemega. Vene keelse õppe jätkamist taotleva üheteistkümne pealinna kooli seas on ka nõrgemaid koole, kellele eestikeelsele õppele üleminek käib üle jõu. Põhjused peituvad siin pigem sotsiaalses taustas, kust lapsed pärinevad. Paraku viletsamast sotsiaalse taustaga lastel on kehvem eesti keele oskus, kuna nende vanematel puuduvad rahalised võimalused, kooliväliselt, eesti keele juurde õppimiseks. Näiteks vene koolis õppivatest noortest võtab juba praegu 17 protsenti järelaitamistunde eraõpetajaga. Eesti koolides õppijatest kasutab analoogset teenust vaid üks protsent õpilastest.

Olen seda meelt, et gümnaasiumiharidusest ei tohiks kujuneda väljavalitute privileeg ja see kehtib nii eesti- kui muukeelsete noorte kohta. Inimressursi piiratuse juures ei saa Eesti riik lubada ühiskonna edasist regionaalselt või rahvuslikku killustatust. Ka ei tohiks kehva riigikeele oskust pidada riigile lojaalsuse puudumise tundemärgiks.

Eestikeelsele õppele üleminek nõrgalt ette valmistatud

Tänaseni ei ole haridus- ja teadusministeerium teinud piisavalt ettevalmistusi eestikeelsele õppele üleminekuks. Selleks oleks tulnud välja töötada eesti keeles õpetavate ainete loetelu, nende õpetamise metoodikad ning koostada vajalikud õpikud, õppevahendid ja õppematerjalid.
Vähe on räägitud, eestikeelsele õppele üleminekut planeerides, et eesti keel tuleks selgeks saada juba põhikooliastmes.

Vene õppekeelega põhikooli lõpetaja hea õpitulemus eesti keeles, teise keelena, võrdub eesti keele eksamil tulemusega B1. Keeleseadus järgi on B1 kategooria alusel eesti keele valdaja inimene, kes „mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal“ ja „saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse“. On küsitav, kas põhikoolis omandatud eesti keele B1 tasemest piisab erialase teksti või vestluse tuuma mõistmiseks, et jätkata õpinguid eesti õppekeelega gümnaasiumis. Saades maksimum sooritusega keeleeksamil B1 taseme — ei ole see piisav, et õppida gümnaasiumi astmes aineid eesti keeles. Neil õpilastel, kes said B1 taseme miinimumsooritusega, on edasiõppimine gümnaasiumis tehtud peaaegu võimatuks.

Eraldi teema on õpetajate puudulik eesti keele oskus. Kui me oma tavaelus suhtleme eesti keelt aktsendiga rääkivate või valesid sõnarõhke kasutavate inimestega, siis ei võta me üle vigu ega hääldust oma kõnekeelde. Olukord on sootuks teine keelte õppimisel — õpetajalt võetakse üle sõnade hääldus, rõhud, välted jne. Tarvis oleks just eestlastest õpetajaid, kes oleksid valmis töötama vene koolides, kuid kahjuks napib õpetajaid ka eesti koolides.

Nagu öeldud, valmistab vene õppekeelega koolide hoolekogudele muret õpilastele pakutava ja nende poolt omandatava haridustaseme järsk langus, sest see tähendab õpilaste konkurentsivõime nõrgenemist tulevikus. Eesti ühiskonna jaoks tähendaks see sotsiaalsete probleemide ja ebavõrdsuse süvenemise ohtu, sest venekeelsete eestimaalaste hariduse tase ja sissetulek on juba praegu eestlaste omadest madalamad. Kahjuks puudub ministeeriumil, ja riigil tervikuna, analüüs reformi võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, järelikult ka meetmed nende ennetamiseks.

Lõpetuseks ei puuduta Eesti õppekeelele üleminek üksnes siinset vene kogukonda, vaid Eesti ühiskonda tervikuna. Haridus on kultuuri lahutamatu osa ning usun, et Eesti nagu mistahes teine riik ja ühiskond on huvitatud intelligentsete kodanike järelkasvust. Ja seda vaatamata tema rahvusest.

Autor on hariduse, kultuuri, spordi, noorsootöö, muinsuskaitse, rahvussuhete ja ühtse integratsioonipoliitika eest vastutav Tallinna abilinnapea.