Juku-Kalle Raid: Punahiina sulges Postimehe
Kujutame ette, et on 1987. aasta ja Rootsi suurim päevaleht Dagens Nyheter avaldab 16-leheküljelise erilehe, mille pealkirjaks on „Nõukogude Liidu ja Rootsi diplomaatiliste suhete aastapäeva tähistav erileht“.
Kujutame ette, et selles Rootsi kvaliteetlehes on artikkel, kus muuhulgas kirjutatakse: „Ülemaailmse rahu ja stabiilsuse alahoidmine on uuel ajastul Nõukogude Liidu riigikaitse üks peamisi aspekte“. Selles artiklis on muuhulgas kirjas, et „Nõukogude Liit toetab järjekindlalt vastastikkuse usalduse, vastastikkuse kasu, võrdsuse ja koostöö uusi turvakontseptsioone, pooldab rahvusvaheliste tüliküsimuste ja piirkondlike probleemide lahendamist rahumeelsel moel, taunib abi otsimist jõu kasutamisest või sellega ähvardamist, vastustab agressiooniakte ja ekspansiooni ning laidab maha mis tahes vormis hegemoonika ja jõupoliitika“.
Sama vaba sõna lipulaeva tiitlit kasutavas „erilehes“ on artikkel ka Eestist: „Eesti. 47 aastat pärast rahumeelset vabastamist“. Seal öeldakse, et „Viimase 47 aasta jooksul on Eesti kõikide etniliste rühmituste vabastatud liikmed tänu rahva keskvalitsuse hoolitsusele ja kogu rahvast hõlmavale abile rahva saatuse kujundajatena estusiastlikult osalenud uue ühiskonna rajamise kõikehõlmavas protsessis, luues endale uue elu ning teinud oma pühendunud tööga imesid, mida pole Eesti ajaloos kunagi varem toimunud.“
Mul pole vist vaja märkida, et see oleks absurd kuubis. Aga just sihukene ila ilmus paar hetke tagasi Postimehes, mida edaspidi kutsun Punahiina Postimeheks.
Esmapilk sellele ei olegi ehk nii valus kui kõik järgnevad pilgud. Me teame, et tugeva autoritaarsüsteemiga riigid võivad avaldada (ja avaldavadki) selliseid tekste näiteks ülemaailmses ingliskeelses ajakirjanduses, ent „lisa“ peale on alati kohustuslikult märgitud „reklaamtekst“.
Teisisõnu, toimetus näitab otse välja, et tegemist ei ole mitte tema seisukoha, vaid kinnimakstud tekstiga, reklaampinnaga, kus iga kaupmees võib pakkuda sulle uut autokummi, pesupulbrit, juhist elamiseks või müüa maha kuvand isiklikust riigist.
Hea ajakirjandusliku tava juurde kuulub asjadest märku andmine. Reklaam on reklaam, mentaalsus on mentaalsus. Punahiina Postimehes on „toimetuse veerg“ ja me eeldame, et seda, mis seal kirjas, pole keegi ostnud. Punahiina Postimehes on keemilise mahla reklaam, näiteks kaks külge poeesiat keemia kasulikkusest organismile, see on varustatud sildiga „ostetud pind“ ja siis on juba lugeja asi, kas tema selle lollaka jutu omakorda ära „ostab“.
Punahiina Postimees eksis ühe põhilise tava vastu: see on termini „sõnavabadus“ tegelik tähendus. Iga kollanokast ajakirjandustudeng teab, et ajakirjandusvabadusega kaasneb ka vastutus.
Minu hea kaasteeline, Punahiina Postimehe toimetaja või midagi ja muidu tark inimene Hendrik Alla kirjutas mulle näoraamatusse, et on igasuguse vaba infi liikumise poolt. Mis annab võimaluse Hiina riigile kirjutada raha eest ennast kvaliteetleheks pidavasse Eestis ilmuvasse Punahiina Postimehesse diskrimineerivat, valetavat, demagoogitsevat ja absurdset reklaamteksti, tahtes sealjuures jätta mulje, et tegemist oleks justkui kaalutud ja arutleva ajakirjandusega.
Samas näoraamatus, kus Hendrik sõna võttis, küsis Villu Päärt, et kas me aktsepteerime edaspidi ka Vene saatkonna erilehte, mis on pühendatud küüditamisega kaasas käinud logistilisele suursaavutusele ning mõtiskles: „Pärast tänast on Postimehel väga raske rääkida sõltumatust ajakirjandusest, või ma eksin?“
Urmet Kook ütles: „Postimehe toimetus tegi valiku. Nüüd on lugejate otsustada, kas neile see meeldib või mitte. Ja lehel hinnata, kas mainekahju on suurem või väiksem kui Hiina saatkonnast saadud kopsakas rahapakk.“
Muuseas. Rahapakist.
Olles Punahiina Postimehe lisa sõnasõnalt läbi lugenud, helistasin otsemaid Hiina Postimehe peatoimetajale, kes on Merit Kopli ja minu hinnanguil senini tark naine.
Toimus dialoog:
Juku-Kalle: Kuule Merit, palju te punahiinlaste käest raha saite?
Merit: Tead, mina ei tea sellest vahelehest midagi. See oli puhtalt reklaamiosakonna asi.
Juku-Kalle: Mis tunne nüüd on?
Merit: Tahaks endale tuhka pähe raputada.
Merit! Mis peatoimetaja sa oled, kui sa ei tea, millega tegeleb koristaja?
(Meritil on telefonis piinlik, lausa kuulda).
Minul on temast kahju.
Helistasin oma emale ja ütlesin, et lõpetagu Punahiina Postimehe tellimine.
Tehtud.
Teate, mina lihtsalt tõesti ei oska öelda, kui kaua peaks haugi mälust pikemate bittidega ajakasutslainel olevate inimeste peas aega minema, kuni nad oma mõtteis Punahiina Postimehest jälle kord Tavalise Postimehe teha suudavad.
Ja miks, kuradiraisk, kirjutas Punahiina Postimehesse Eesti suursaadik, seltsimees Unga? Peatoimetaja Kopli!
Kes tellis?
Ega sa mulle pada ei ajanud, et sa midagi ei tea?
See artikkel ilmub küll viimasel hetkel, kuid ma siiski loodan, et kõigil inimestel on võimalus osta lihtsalt huvi pärast ajaleht Punahiina Postimees ja veenduda, et see jääbki viimaseks korraks.
