Ahto Lobjakas: Inimareng on võimalik vaid käsikäes majanduskasvuga
Viimase üks iseloomulikumaid omapärasid on, et ta ei soosi mitte "rahvakodu" põhimõtet, vaid ühiskondliku lisaväärtuseta individuaalseid eelistusi. Inimareng on kõrvalnähtus.
Seni oleme Gordioni sõlme läbi raiunud. Rohkem majandusarengut on tähendanud rohkem inimarengut. Ja rahvas ei kurda. Paradoksaalselt loeksin Eesti Vabariigi peaministrina raportit kiitusena. Peaministrina muud moodi lugeda olekski rumalus.
Väljaspool Toompead on see muidugi viga. Piisab pilgust Põhjalasse. Lätist ja Leedust oleme ees sellepärast, et nemad on Gordioni sõlme halvemini raiunud.
Teatud olulisel määral on Eesti probleemid ehk ehitatud asjade loomusse. Varavaba, uusvaba ühiskonna ellusuhtumine keerleb vahetusvääringu idee ümber. Loomulik, varem polnud ei vahetust ega vääringut. Kel on, see vahetab kõike. Kel pole, ei vaheta midagi.
Moraalsetest imperatiividest on asi kaugel - kuigi filosoofilises plaanis on vältimatu, et vaba rahvas teostab end nagu tahab. Meie oleme end nii teostanud.
Oma osa on siin ajalool ja ajaloolisel paratamatusel. Põhjala ajalugu on sajandeid pikem. Oma osa on muulaste ja integratsiooni probleemil. Slavoj Zhizhek on tähendanud, et Ida-Euroopa riigid pole päris riigid kaasaja Euroopa mõttes. Nabanööri riigi ja rahvuse vahel pole läbi lõigatud. Tuleb lisada, et Eestis vähem kui mujal.
Mitte-eestlased kui ressurss
Tugevamini olekski aruandest võinud läbi tulla MITTE-EESTLASED kui ressurss. Eestis on nad kinnistunumad kui Lätis ja Leedus pölisrahvused. Eesmärk võiks assimilatsiooni kõrval, kui mitte asemel, olla inimareng. Suur osa arengust, heaolust, nagu uuring märgib, on psühholoogiline. Üleilmastumine annab neile ressursse meist sõltumata. Peaksime olema ajast ees.
Sündivuse langus on pseudoprobleem. Esiteks toimib ta etnilises mõõtmes. Teiseks pole ta moraalne kategooria. Kolmandaks, esitatud majandusliku kategooriana -- nagu aruandes -- langeb ta ohvriks valele eeldusele, et 20 aasta pärast tõukavad majandust samad tegurid nagu täna. Peame möödunud sajandi lahinguid. Kui otsime teeviite tulevikku, on selleks Skype, mitte eksport...
Mis peamine - ühe käega õõnestame nii samu moraalseid kategooriaid, mida teise käega edendame. Räägime inimarengust, mitte rahvuse arengust.
Inimesi tuleb harjutada ühiskonna vabadusega
Õnne poole püüdmise asemel võiksime keskenduda rahulolematusele. Mitte mossitamisele või soigumisele, nagu seda on nimetatud, vaid millelegi hoopis sügavamale. Mõtteviis, et siin on hea elada teeb kõigest psühholoogia küsimuse ja taandab lahendused indiviidile, üksikisikule.
Ei ole halb tõesti, aga torusse vaatame valest otsast. Igasugused ühiskondlikud asjakorraldused ja reeglid, näiteks liberaalne ühiskonnakord ise, eeldavad kestvat ühiskondlikku konteksti, pinnast. Aruande sõnutsi "inimliku soojuse ja usalduse" pinnast.
Inimesi tuleb harjutada mitte isikuvabadusega, vaid ühiskonna vabadusega. See on siirdeaja valitsuste suurim ülesanne. Teatud mõttes on heaolu teisene küsimus. Heaolu on vabaduse funktsioon.
Keegi meist vaevalt tahaks elada Singapuris, ehkki nii võib aegajalt tunduda neile, kes Singapuris ei ela. Pole kahtlust, et tulevad raskemad ja kitsamad ajad, mil katsutakse vaimset, vabaduse selgroogu ja kui see kooldub, pole mõtet rääkida ka heaolust. Vaadake Valgevenet.
Ühiskonna vabadusele ei mõtle meil valitsus, kelle vaatepunkt selles küsimuses piirdub kahe protsendiga SKTst. Ei mõtle riik laiemalt. On muidugi inimesi, kes mõtlevad, ja mitte vähe. Aga nad mõtlevad omaette või väikestes gruppides ja liiguvad nii vastuvoolu.
Aga alati võiks olla hullemini. Eestil on "Väga kõrge arengutase" - mõelgem, mida ütleb see ülejäänud maailma kohta.
