JUHTKIRI: Allaheitliku rahva edu ja valu
Aruanne paneb mõtlema kodaniku, riigi ja valitsuse vahekorrast. Et kui riigil on hästi, kas siis kodanikel ka on hästi? Ja kui kodanikel on hästi, kas sama tunneb siis ka riik? Paistab, et õnnelik riik on selline riik, kus inimesed ei virise ja kus tulevikku nähakse pigem rõõmsates toonides. Nüüd aga tunnistavad kõik, et Eesti edu, millega Andrus Ansip mööda maailma tuntust kogus, on seotud meie rahva allaheitlikkusega ja pseudoõnnega.
Delfi ei arva, et inimesed oleks pidanud masu haripunktis loosungitega tänavale minema. Samuti me ei arva, et kokkuhoiupoliitika oli vale. Samuti me tunnistame, et oleme 20 aastaga astunud sammu, millist pole maailma ajaloos väga tihti nähtud. Aga midagi kipitab inimeste hinges... Võimalik, et see on emotsionaale väsimus, paigalseis ja eesmärkide puudumine. 20 aastat on tööd lõhutud, tihti selle eest kõrget hinda makstes, aga kuhu me oleme jõudnud? Riik on jõudnud kaugele. Ka paljud meist, kodanikest, on rahaliselt rahulolevad. Aga põrgulikult suur osa inimestest on ummikus. Ja varsti juba teist põlve ummikus.
Me kõik oleme NATOs, Euroopa Liidus, Schengeni viisaruumis ja kasutame eurot, aga see ei tähenda, et me kõik oleks õnnelikud. Me võitleme sadade probleemidega, mille kõrval euro ja Schengen on vähetähtsad verstapostid. Inimesed otsivad tööd, lastele tahetakse anda hea haridus, inimesed ei taha pensionieaks ära surra, vaid nautida väärikalt vanaduspõlve.
Ja teadmine, et Lätis ja Leedus on hullem, meie elu lihtsamaks ei tee. Sest me kõik elame vaid ühe korra.
