Pampersi-põlvkonna vanemate tegemata jäänud töö
Üheks laitjate argumendiks on muuhulgas olnud ka see, et "pampersilapsed" ei õpi piisavalt vara potil käima - nii neil kui ka nende vanematel puudub selleks lihtsalt motivatsioon.
Peale on kasvanud pampersi-põlvkond
Kui väline motivaator puudub, tuleb leida sisemine. Vanemad, kes oma lapsi potile treenivad mitte mähkemetepesust pääsemiseks, vaid muudel põhjustel, täitsa leidub. Need muud põhjused on näiteks keskonna säästmine, lapse varajasem iseseisvumine, traditsioon ja tava.
Ent sama mõjuvad põhjendused võivad olla vanematel, kes lapsi kaua mähkmetes hoiavad. Enamasti nad ei ütle, et nad lihtsalt ei viitsi õpetada või ei saa hakkama. Öeldakse hoopis, et las lapsele jääb lapsepõlv, las laps ise otsustab, millal ta tahab hakata potil käima - ma ei hakka last nii vara piinama! Laps on isiksus, tal on õigus ise otsustada (noh, ja ega ta ei taha ju niikuinii).
On väga palju asju, mille laps õpib ära justkui muuseas ja iseenesest siis, kui ta on selleks valmis - kõnelemine, püsti käimine, ise söömine. Miks siis mitte ka poti kasutamine? Paraku unustavad vanemad, et lapsi kasvatab ja õpetab eeskuju - nemad käivad ja kõnelevad ja söövad ise oma laste juuresolekul. Laps, kellel varajases eas on matkimisinstinkt väga tugev, teeb kõiki neid asju lihtsalt lapsevanema eeskujul.
Ent ma ei kujuta ette meie moodsal ajal linnatingimustes lapsevanemat, kes ajaks oma loomulikku häda lapse nähes ja juuresolekul. Meil pole ju potti elutoas, vaid ikka selleks eraldatud ruumis, ukse taga. Ilma õpetamise ja eeskujuta aga lapsed lihtsalt ei õpi, olgu nad sisemiselt nii valmis, kui iganes saavad olla. Isolatsioonis või loomadega koos kasvanud lapsed ei kõnni püsti, ei kõnele, ei kasuta söömisel eriti palju käte abi.
Potitamise mõttes kasvavad meie lapsed praegu sarnases isolatsioonis - nad ei näe vanemaid seda tegevat. Võib-olla oli see vanasti teisiti - peldikute ehitamise kultuur ei ole Maarjamaal kuigi vana ja enne selle tulekut kasutati asjaajamisteks põlluserva ning põõsaid. Ju siis võisid lapsed ka näha, kuidas selle asja ajamine käib, ning mida nad nägid, seda nad matkisid.
Noh, praegu käivad asjad teisiti. Kuna vahetu eeskuju puudub, siis tulebki, erinevalt muudest baasilistest oskustest, lapsi potile spetsiaalselt treenida, mis teha. Ja tegema tuleb seda hakata kohe, kui laps juba istuda oskab, olgugi, et sellel ei pruugi tulemusi olla enne, kui ehk aasta-paari pärast. Ei ole tegelikult lapse suhtes kena ega mõistev jätta see tülikas töö tegemata ning oodata sinisilmil, millal last tabab ootamatu iseeneslik ja sisemiselt motiveeritud tung hügieeniliselt käituma hakata. Ei ole ka lapse suhtes hooliv valik alistuda ta jonnile ja jätta ta "sundimata" esialgu raskesti arusaadava mõttega tegevuseks. Potitamine ongi esimesi asju, mida lapsele tuleb õpetada teadlikult ja tihti vastupanu ületades. Ja see on, vabandage, lapse enda huvides.
Aga see pole veel kõik
Neid oskusi, mida laps peab omandama, tahab, või ei taha, on palju. Väga paljusid neist peetakse tänapäeval ajast ja arust nõueteks, vanamoodsaiks ning ülearusteks. Küllap see nii ongi reeglitega nagu: laps räägib siis, kui kana pissib, laps seisku laua ääres püsti, laps peab täiskasvanute sõna alati ja igal juhul vastu vaidlemata kuulama ja nii edasi.
Ent kindlasti pole see nii kõigi ühiselureeglitega, millest nii mõndagi tuleb lastele enamasti spetsiaalselt õpetada, sest need on lihtsalt liiga abstraktsed selleks, et neid täiel määral matkimise kaudu omandada. Kuid palavalt armastavad lapsevanemad, kelle süda kippus murduma juba lapsi potile sundides, need ju ei suuda pahatihti ka muid piiranguid ja sunde seada.
Laps on ju isiksus, kelle tegusid määrab ometigi salapärane müstiline ja meie, liigkarmi kasvatusega rikutud lapsevanemate poolt tabamatu sisemine geniaalsus või indigo või misiganes kriitikavaba austust vääriv jõud. Ärgem sekkugem tema pühasse enese ja maailma avastamise teekonda! Ärgem rikkugem last omakorda õpetamisega ära! Laskem tal rahulikult areneda, nii areneb ta vaimult rikkamaks, õnnelikumaks, paremaks inimeseks, kui meie! Ära löö last! Ära karju lapse peale! Ära üldse keela teda! Ära pane last koristama - see on ahistamine. Kui ta sisemine korrameel ärkab, teeb ta seda lõpuks iseenesest! Ära õpeta last tere ütlema! Küllap ta ise tunneb ära, kes teretust väärib! Ära keela last saabastega diivanile ronimast, seina sodimast, patju lõhki lõikamast - sa pärsid ta loomingulisust ja eksperimenteerimistungi! Ära keela lapsele oma arvutit, telefoni, autovõtmeid, ehteid, röstrit. Kas asjad on sulle siis kallimad kui laps?
Lapsepõlve ülipühadus
Kahjuks ei märka lapsepõlve ülimasse puutumatusse uskuvad vanemad oma paremini tegemise tuhinas, mida nad tegelikult niimoodi lapsele teevad ja kuidas nad vanu kombeid hüljates pesuveega koos ka lapse enda ära viskavad. Usk lapse võimesse ilma juhatuseta elus see kõige õigem ja parim viis elamiseks leida on viinud selleni, et:
- lapsed löövad oma vanemaid ja ka teisi lapsi
- ei oska oma himude rahuldamist sobiva momendini edasi lükata
- kuhjavad kaubakeskuses kärud kõiki silmahakkavaid ahvatlusi täis või asuvad maiustusi juba poes, riiulite vahel konsumeerima
- lähevad külla ja kisuvad seal kappidest omatahtsi ning küsimata asjad välja
- ei saagi päris hästi aru omandiõigusest, sellest, et mis teise oma, seda ei või loata võtta, et võõras kodus ei või teha kõike, mis pähe tuleb
- ei tunne piire "mina", "sina" ja "tema" vahel
- ei vastuta oma tegude eest
- ei suuda enda eest ise hoolitseda
- ei oska väärikalt kaotada
- keelduvad tegemast asju, mis neile huvi ei paku, ent ometigi, elus võib vajadus ebahuvitavaid toiminguid teha üsnagi sageli ette tulla
- ei oska lahkarvamusis vajadusel kompromisse leida ega järele anda
Neile pole neid asju lihtsalt õpetatud, sest vanemad ei raatsinud nende lapsepõlve ära rikkuda. Ja see algas potitreeningus araks löömisega. Kui ometi pampersid on kord juba leiutatud, siis miks kahjustada oma populaarsust lapse silmis, sundides teda nendest loobuma?
Ent populaarsus ei ole armastus, himud ei ole vajadused ja vajadusel kasvatamata/sundimata jätmine ei ole hoolimine. Ma ei tea, mis saab siis, kui pampersi-põlvkond suureks kasvab ja ise lapsi saama hakkab. See juhtub nüüd üsna kohe - õigupoolest, tundub mulle, on teismeliste raseduste sagenemise taga just nimelt seesama oskamatus ennast ohjata, pampersipõlvkonna vanemate tegemata jäänud töö.
Kas nad oskavad oma lapsi paremini kasvatada kui nende vanemad? Kas nad ajavad omavahel segamini moeväljendi "tingimusteta armastus" tegeliku sisu ja vajaduse olla populaarne? Mis saab edasi? Näen oma vaimusilmas karja nn hundilapsi - lapsi, keda pole ei hellitatud ega kasvatatud, kes kasvavad üles absoluutselt omapead (kui ellu jäävad). Neid hüpoteetilisi hüljatuid peab õpetama tõepoolest juba elu ise.
