Täiskasvanud peaksid rollirepertuaari pidevalt täiendama
Täiskasvanud peaksid nendes rollides funktsioneerides pidevalt oma rollirepertuaari täiendama. Õpitakse olema vanema (ema, isa)rollis, paremini toime tulema oma töörollides. Selleks ongi vaja mängu ja mängulisust, spontaansust.
Me ei ole saatuse mängukannid, kus rollid on kellegi poolt jagatud ja meil jääb üle vaid oodata mis tuleb. Tavaliselt küll kipume käituma üht ja sama käitumismustrit kasutades, isegi teades et ka teisiti on võimalik, kuid siiski jäädes kätteõpitud n.n. toimetuleku rolli juurde. Miks mitte laiendada oma rollirepertuaari, õppida juurde uusi käitumismustreid, uusi rolle, siis saame neid ka üha paindlikumalt kasutada.
Spontaansus ei ole mitte impulsiivsus, kus inimene ilma tagajärgedele mõtlemata tegutseb. Spontaansus on võime luua uusi vastuseid, reageerida teistmoodi kuid adekvaatselt vanas olukorras, või uutes olukordades reageerida, käituda adekvaatselt.
Kas käitumishäired või seksuaalperverssused on rollimängud? Kui on siis igatahes mitte normi variandid ja seega ka pigem mingite impulsside rahuldamiseks kasutusel. See on mingi tasakaalustamata rolli varjupool. Psühhodraama on tihedalt seoses eksistentsiaalpsühholoogiaga, väites ei inimesel on elus täita ka mingi "kosmiline" või eksistentsiaalne roll (näiteks aidata teisi inimesi).
Loomulikult keskendume me igapäevaelus oma sotsiaalsetele rollidele. Kui see muutub rutiinseks kas võtame siis kasutusele reaalsusest põgenemise? Loome mõttetuid fantaasiaid, kasutame alkoholi või narkootikume et kasvõi hetkeks pääseda reaalsusest ja siis, veelgi vastumeelsemalt ja tujutumalt püüame jätkata oma igapäevast funktsioneerimist, oodates järgmist võimalust põgenemiseks?
Või vaatame elule kui mängule ja iseendale, kui mängijale, kes saab ja tahab otsida ja leida uusi võimalusi mängu täiustamiseks?
