Ülle Aaskivi kõne riigikogus 28. augustil 2006:

"Mul pole kunagi olnud oma parteid ega erakonda, kuid see on mu üheksas valitsus, teie olete mu neljas Riigikogu. Loodan, et härra esimees, juhatus ja teie siin saalis suhtute järgnevasse kodukorraseaduse § 13 lõige 2 punkt 18 valguses mõistvalt ja positiivselt.

Panen hetkeks kõrvale oma ameti ja toon teile sõnumi, sõnumi aegade tagant. See saal on olnud iseendast suurem. Meenub viimane ülemnõukogu, kes 14 aastat tagasi jõudis läbi mitmete erinevate otsuste iseenda laiali saatmise otsuseni. Kaks aastat enne tähtaega. Saadikud hääletasid iseenda tööta jätmise poolt, mõtlemata seejuures iseendale, oma võimalikule kohale tulevases valimisnimekirjas. Mõtlemata erakonna positsioonile tulevastel valimistel. Hääletati, sest tunti vastutust riigi ees. Ei iseenda, ei erakonna, vaid riigi ees.

Järgnevatel aastatel on siin saalis tehtud väga palju eelkõige majanduspoliitilisi ja sotsiaalmajanduslikke otsuseid, kus erakondlik, st erinev maailmavaateline lähenemine on igati asjakohane. Kuid tänaseks on taas kätte jõudnud hetk, mil tuleb teha riigile oluline otsus. Riigi arengu jaoks oluline otsus.

Et saadikutel kergem oleks riigi arengule oluliste otsuste tegemisel, kirjutati põhiseadusesse sisse § 62, Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga. See tähendab vabadust ja sõltumatust. Veelgi enam, te olete andnud ametivande, saatuse tahtel kõlas see vanne ka täna siin saalis, vande, jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.

Ustavusvannet ei ole te andnud siin saalis ega neis ruumides oma erakonnale, te olete andnud selle riigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Sellesama põhiseadusliku korra üks osa on presidendi valimise kord. Jah, tõesti, see presidendi valimise kord põhiseaduses lõpeb valimiskoguga, kuid ta ei alga sellest. Ta algab sellest, mis toimub täna siin saalis, kus kord annab igale Riigikogu liikmele ühe hääle, et valida president eelkõige Riigikogus salajasel hääletusel. Ja alles siis, kui nende häälte lugemisel selgub, et Riigikogu ebaõnnestus, läheb valimine valimiskokku.

Mina Eesti Vabariigi kodanikuna tunnen vastutust selle riigi ees. Kas tunned ka sina, Riigikogu liige? Või tunned vaid vastutust oma erakonna ees, ka sellise erakonna ees, kellel ei ole püha ei põhiseadus, ei ametivanne, kes sunnib sind murdma oma ametivannet?

Täna, homme oled siin ruumides vaid sina ise oma südametunnistuse ja vastutustundega, ei erakonda, ei abstraktseid valijaid, vaid sina ise, hääletussedel, sinu südametunnistus, sinu ametivanne, sinu riik. Millise valiku teed, Riigikogu liige?

Vabandan, härra esimees, oma käitumist, kuid kui ühiskonnas absurdi ja demagoogia tase ületavad ühiskonnas teatud piiri, võivad inimesed tõesti hakata tegema imelikke asju."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid