TOM: Raha asendada rahakaardiga

Oleme ajas, kus kõik rahatehingud on võimalik sooritada elektrooniliselt. See annaks ka võimaluse saada kontroll kogu raha liikumise üle riigis ning seda liikumist maksustades asendada senised maksud ühtse tarbimismaksuga.

Põhjendus.

Oleme jõudnud ajajärku, kus paljud elutähtsad toimingud on võimalik sooritada elektrooniliselt. Üheks neist on ka rahaülekanded. Tahes-tahtmata jõutakse mujalgi maailmas tõdemusele, et elektrooniliselt võiks sooritada kõik rahatehingud. Eestil oleks praegu suurepärane võimalus olla selles vallas maailma riikide seas edumeelseim ning ütelda lõplikult lahti aastatuhandeid võimutsenud tinglikult väärtustatud vahendusesemetest.

Vastuväited:

1. Harjumatus;
2. Ebamugavus pisiülekannete puhul, eriti putka- ja turukaubanduses;
3. Elektroonika ebakindlusest tuleneda võiv ebamugavus ajutise maksujõuetuse tõttu;
4. Olemasoleva raha tunnetamatus.

Pooltväited:

1. Kaart asendab mis tahes rahahulka;
2. Pea täielik kontroll rahakoguse ja -liikumise üle;
3. Täielik kontroll pankade tegevuse üle;
4. Nn ümbrikupalga välistatus;
5. Rahavarguse välistatus, sest alati on teada, millisele kaardile kaardiomaniku teadmata raha üle kanti;
6. Tagatud võimalus pidada vastava programmiga kinni ülekannetelt maksud ning suunata need seadusega määratud arvetele.
7. Võimalus asendada praegused jupitatud riiklikud maksud ühtse tarbimismaksuga.

Siin olen loetlenud muidugi vaid osa, kuid loodetavasti olulisema osa vastu- ja pooltväidetest. Vaieldamatult ületab saadav tulu kulud.

Praeguse eraldi ID- ja rahakaardi asemel tuleks need kaardid ühitada. Aluseks saaks ID-kaart, millega saab sooritada igapäevaseid rahatehinguid. ID-kaarte annaks välja pangad, kuid seaduslikult välistatud oleksid eraldi rahakaardid. See nõue käib vaid Eesti kodanike ja Eesti pankade kohta.

Igaks rahaülekandeks on vajalik kaardilugeja. Masstootena langeks taolise kaardilugeja hind mõnesaja kroonini (praeguses väärtuses). Võimalik on kasutada ka moblakaarti, kus oleks ühendatud mobla ja rahakaart. Siis saaks ülekandeid teha tavakohaste juhtmeteta ega oldaks sõltuv elektrist. Aeg selles suunas liigubki. Kuna puuduks riigis käibiv raha tavakujul, siis tuleb lahendada Eestisse saabuv välisraha ja selle kasutamine. Enamjaolt on saabuval välismaalasel kaasas tema isiklik rahakaart, mida ta saab vabalt kasutada kõigis Eesti müügikohtades. Kui välismaalasel rahakaart aga puudub ning ta soovib vahetada oma riigi raha, siis tuleks talle vormistada vastavas väärtuses (võib kehtestada ka vähimmäära) meie rahakaart. Kuidas ta seda kasutab, on juba tema isiklik asi.

Kui Eesti kodanik sõidab välismaale, siis tehnilise mahajäämuse tõttu pole seal igal pool võimalik Eesti rahakaarti kasutada ning rahatus ahistab tema edasisi tegemisi välisriigis. Selle lahendamiseks tuleks tavakasutuse põhjal pidevalt varuda ametlikult lubatud rahavahetuskohtadesse (sadamad, lennujaamad, piiriületuspunktid) piisav kogus välisraha, soovitatavalt levinumad (EUR, USD ja lennuki-, bussi-, rongi- või laevaühendusriikide vääringud).

Kuna selline üleminek ei toimu ühe aastaga, siis aja jooksul on võimalik leida ka paremaid lahendusi.

Hädavajalik on valitsuspoolne ametlik algatus, sest ilma selleta ei saaks ettepanek käiku.

Käesolev ettepanek on möödunudsuvise kordus, et võrrelda käesoleva valitsuse valmisolekut reformide läbiviimiseks eelmise, Siim Kalda juhitud tagurliku valitsusega. Siim Kalda valitsuse bürokraatlik keeldumine ei andnud lootustki, et vastavas suunas midagi kavandataks.

Rahakaardile üleminekut ei takistaks ka see, kui valitsusel õnnestub massiteabe kaudu rahvast lollitada loobuma iseseisvusest ning krooni asendaks euro. Muutuks vaid euro kasutamise viis.