Raepressi teatel õnnetuse hetkel ruumis inimesi ei viibinud.

Linnakantselei haldusdirektori Viljar Meisteri sõnul oli tegemist veerandsada aastat tagasi puitaluse ja trossidega toestatud korstnajalaga, millel ei olnud enam praktilist otstarvet.

Raekoda jääb õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks 5. maini suletuks.

Raekoja restaureerimist juhtiva arhitekti Teddy Böckleri sõnul jäi enne 1650. aastat ehitatud korstnajalast umbes inimesekõrgune tükk lammutamata 1970. aastate restaureerimistööde käigus.

Tollal taastati keskaegne suur saal, mis oli olnud üle 300 aasta ümber ehitatud väiksemateks kambriteks. Kambrite kütmiseks ehitatud ahjude kaks korstnajalga lammutati saali poolt kuni võlvlaeni. Võlvlae paekivisse 17. sajandil raiutud auk kaeti trossidel rippuva puitalusega, mis krohviti.

Pööningu poolt lammutas ehitusfirma korstna kuni “pööningu põranda tasapinnani”, mis oli tekkinud iseeneslikult võlvidele kogunenud prahist. Prahikihi sisse lammutajad kaevuma ei hakanud.

Eelmisel aastal alustati raekoja pööningu prahikihi arheoloogilisi kaevamisi. Nende käigus puhastati välja ka kahe korstnajala ligi kahe meetri kõrgused jupid. Prahikihi hõõrdejõu püsimisabi kaotanud tellisehitis jäi toetuma laevõlvi puitkattele, mille tross neljapäeva varahommikul rebenes. Teise korstnajala jupp on veel alla kukkumata ja lammutatakse.

Ehitus-remonditöid teostab raekojas Tarrest Ehitus OÜ. Tegevdirektor Mart Tarumi sõnul vajatakse laevõlvi kahe augu paekividega kinni müürimiseks vähem kui nädal. Saal peab jääma suletuks siiski umbes kolmeks nädalaks, sest lage ei saa enne krohvida, kui müüritis on kuivanud.

Teddy Böckler juhib raekoja taastamistöid, mis peavad valmima Tallinna Raekoja 600. juubeliks aastal 2004. 1404. aastal valminud gooti stiilis raekoda seisis üle 220 aasta täiesti remontimata ja hooldamata. “Selle ajaga jõuab paekivihoone palju laguneda,” nentis Böckler.

1627.-1629. pandi raekoja tornile senise gooti teravkiivri asemele hilisrenessanssi stiilis praegune kiiver. “Ühe märgiga telliskivide järgi võib otsustada, et mitmed fassaaditööd, tornikonsooli ja viilu parandamine, uute dekoratiivsete veesülitite paigaldamine ning siseehitustööd toimusid kõik umbes ühel ajal või vähemalt järjest,” selgitas Böckler. “Nähtavasti 1630 ja 1650 aasta vahel ehitati ka suurde saali piilarite vahele vaheseinad ning konsoolide kõrgusele vahelagi. Nende väikeste kambrite kütmiseks oligi vaja ehitada ahjud ja korstnajalad.”