SUUR INTERVJUU: Toomas Hendrik Ilves: Kodanikuühiskond ei lase riigil inimesele pähe istuda
Presidendilossi aias Kadriorus on muidugi palav. Purskkaev suliseb eemal, tekib kiusatus sukelduda. Suitsetame. Ootan, millal Toomas Hendrik Ilvesel lõpeb kohtumine, et temaga KesKus’i jaoks üks vestlus toime panna. Suitsetame veel. Roidunud õhus vahivad mõtlikult enda ette osa presidendi meeskonnast ja sõpradest: Toomas Sildam, Olari Koppel ja Tiit Pruuli. Aeg-ajalt visatakse laisalt nalja, ainult väga aeglaselt.
Kabinetis ütleb Toomas Hendrik — osutades mustikatele laual kausis: „Naine käis siin ja ütles, et oo, mustikad! Tohin ma ühe võtta? Ma ütlesin, et ei tohi, Juku-Kalle tuleb ja võtab ise mustikat. Naine ütles, et Juku-Kalle kindlasti ei söö mustikat! Mine too talle parem õlut!“
Muuseas, pakutav õlu on tõeliselt hea, jätke meelde: hele rukki ale, autoriks HobiPruulikoda.
Kui kellegagi juba lobiseda, tahan ikka teada, mis raamatud teda oluliselt mõjutanud on.
(Mõtleb, siis aeglaselt) Ükshaaval neid nimetada on väga raske, sest erinevatel aegadel, erinevatel hetkedel on väga erinevad asjad mõjutanud. Fundamentaalsed otsused, mida olen teinud näiteks, mis on ikka raamatutest ka sõltunud … kui ma olin doktorantuuris, hakkasin mõtlema, kas ma tõesti tahan olla professor …
Olid kõhkvel?
(Ergastudes) Mul olid kogu aeg head hinded ja kõik ütlesid, et väga hea, sa peaksid hakkama teadlaseks. Oli üks raamat, mis mind kahtlema sundis … Koolis ja ülikoolis lugesin palju: põhiliselt on need lääne kultuuri alused: Platon, Aristoteles, edasi ilukirjanduse poolelt kreeka näidendid, rooma kirjandusest Cicero, Marcus Aurelius, hiljem katoliikluse poolelt Augustinus. Eriti suureks mõjuks oli nii Briti, Šoti kui ka Prantsuse valgustusajastu.
See lugemine ja korduslugemine on mulle selgeks teinud, miks sinna, kuhu me väidame end kuuluvat, lääne kultuuriruumi, me tegelikult kuulume ka. Samas, iga postkommunistlik Ida-Euroopa riik väidab, et on alati kuulunud Euroopasse. No ei ole. Keegi ei ole alati kuulunud Euroopasse. Euroopa mõiste, millest me räägime — Euroopa ei ole geograafiline piirkond, nagu ma olen korduvalt öelnud. Köningsberg oli Euroopa südames, kui Kant elas seal.
Kaliningradi täna Euroopaks pidada ajab naerma …
Seda minagi, Euroopa ei ole geograafiline mõiste. (Energiliselt) On üks väga tore raamat, mis mind on jällegi mõjutanud ja seda kinnitanud. See on Prantsuse teadlane Brague, kelle ingliskeelne raamat kannab nime „Eccentric Europe“. Tema tees on, et Euroopa ja kõik Euroopal baseeruvad kultuurid on tugevad, sest nad toetuvad Roomale. Rooma kultuur ja Rooma tsivilisatsioon oli esimene, kes ütles, et oo, mida pidevalt ise tõmmelda, laename häid asju teistelt. Varem olid kõik tsivilisatsioonid olnud seisukohal — ja mõned on siiamaani –, et see, mis tuleb väljastpoolt, on vilets ja siis aetakse juttu, et „meie oleme parimad“.
Sõna „barbar“ tuleb kreeka sõnast, mis tähistab neid inimesi, kes on pärit mujalt, kes ei räägi kreeka keelt.
Nojah. Roomlased ütlesid aga, et kreeklased on päris targad ja mis sest, et see pole meie kultuur, võtame nende Platoni ja Aristotelese ja kõik muu aruka üle. Edu, mis Euroopal on olnud, ongi tulnud sellest, et ta on valmis võtma väljastpoolt ja integreerima oma kultuuri. See on hoopis teistsugune lähenemine kui see, mida me näeme mujal. Võtame kõige kaugemalt, võtame Ameerika Ühendriigid, kes in corpore võttis oma põhiseaduseks näiteks filosoofilise tee, mis on sündinud Šotimaal, aga mida Suurbritannias keegi eriti tõsiselt ei võtnud. Et riik põhineb rahva toel, mitte et rahvas on riigi jaoks, vaid riik on kokkulepe kodanike vahel. See põhiline arusaam, et me oleme osa Euroopast, on asi, mida ma kindlasti tahaks, et see oleks meie poolt laiemalt mõistetud.
Sageli saab perifeeria, geograafiline või ajaline perifeeria, paremini aru põhikultuurist, tuumikkultuurist, kui need, kes elavad seal sees. Kui sa elad Prantsusmaa-Saksamaa piiril, Strasbourg’is või üle jõe Kehlis, siis on kõik iseenesestmõistetav ja sa ei saagi aru, kui erinevad asjad olla võiks. Sa arvad, et kõik ongi nagu sina. Kui sa elad ääremaal, siis saad väga hästi aru. Mitte ainult, et me oleme osa sügavast ja pikaajalisest Euroopa traditsioonist, vaid meil on selles oma roll ja me saame sellest aru paremini kui need, kes võtavad seda endastmõistetavalt.
On olnud päris mitu ajaloolast, kes ütlevad, et ajalugu, ajaloosündmused on läbi viidud sittade lavastajate ja sittade näitlejate poolt, kes mängivad uuesti seda, mida nad teavad minevikust. Et prantslased mängisid revolutsiooni ajal roomlasi ja venelased oktoobrirevolutsiooni ajal prantslasi. Rahvaliikumised etendavad teisisõnu juhtide kujutelma minevikust ja soovi seda elus justkui laval matkida. Keda või mida võisid mängida eestlased paarkümmend aastat tagasi meie laulva revolutsiooni ajal?
Esiteks tuleb vaadata tagasi Vabadussõjani, kus väga paljude tegurite koosmõjul õnnestus Eestil saada Vene impeeriumist pudenevast riikide hulgast suhteliselt edukaks, kuna eelnev periood, 19. sajand, mida me nimetame ärkamisajaks, oli tegelikult palju rohkem kui ärkamine. See oli kena metafoor küll, et me ärkame üles, aga pigem võiks öelda, et see oli eneseteadvuseni jõudmine, mis on midagi muud kui ärkamine. Võib ärgata üles ka nii, et lihtsalt pole pohmakat, ent see ei tähenda veel eneseteadvust.
See, mis juhtus 20 aastat tagasi, kinnitab üht Lenini kirja, mille ta saatis Stalinile. See on kiri, mis kõrvaldati Lenini kogutud kirjavahetusest pärast 1926. aastat. Lenin kirjutas, et Nõukogude Liit ei saa kunagi võtta vastu riike, kellel on olnud oma lipp ja oma saatkonnad välismaal.
Kurat, Leninist on seda muidugi raske uskuda …
(Lööb käega) No eks see oli rohkem teoreetiline lähenemine. Aga ei ole juhus, et NSV Liidust pääsenud riikidest on edukad olnud need kolm, kel oli omariikluse kogemus. Ülejäänutel, kellel see puudus … No okei, Gruusia oli ka iseseisev.
Armeenia oli ka, korraks, aga see oli rahvuslikus mõistes rohkem nagu üks sekund.
Baltikumis inimesed teadsid konkreetselt, mida nad tahtsid. Ülejäänutele kukkus see iseseisvus lihtsalt sülle.
Nii et sa väidad, et eestlased mängisid 20 aastat tagasi eestlasi ja mitte kedagi teist?
(Meenutades) Üks Ameerika politoloog kirjutas, et Eestil on kõigist nendest riikidest kõige paremini läinud, sest nad taastasid vaimse, juriidilise ja materiaalse kontinuiteedi oma sõjaeelse iseseisva riigiga ja seega oli Eesti ainuke riik, kes ei andnud võimu postkommunistidele, uutele kommunistidele, siis kui nad said uuesti vabaks.
Eesti rahvas on nagu Kuremäe klooster või Petseri klooster … Kui sa vaatad, mida tehti eestlastega 1937. aastal, kes elasid NSV Liidu aladel — maha lasti. Nagu nende kloostritega — neid poleks täna olemas, kui Eesti poleks olnud iseseisev riik, kuna Venes hävitati kloostrid lihtsalt ära. Ma usun, et sama asi kehtib eesti rahva kohta. Eriti tolleaegse geopoliitilise mõtlemise järgi. Et mingid tšuhnaad oleksid siin enamusena ellu jäänud, arvestades stalinistlikku mõtlemist, oleks olnud täiesti välistatud. Nii et tegelikult see, et me olime iseseisvad, päästis meid kõiki.
Ühiskondlikus teadvuses on arusaam, et president tegeleb välispoliitikaga, võtab sõna, teda tsiteeritakse välismeedias ja kui ta sellega hakkama saab, on okidoki. Mina tunnen hoopis huvi, mida saaks president lisaks jutumulinale teha kultuuripoliitikas.
(Veidike irooniliselt) Ma ei tea, kas ma olen sellise populaarse kontseptsiooniga nõus, et president räägib ja välismeedia tsiteerib ja meie meedia annab eestlastele ka teada. Just äsja oli mul kõne, mis oli Economistis, Washington Postis, igas Türgi ajalehes, mitmes Egiptuse omas, kuna ma käsitlesin demokratiseerimisprotsessi, aga Eesti meedias ei räägitud sellest üldse. Nii et ma vaidlustaksin selle mõtte, et Eesti rahvas on õnnelik, kui presidenti tsiteeritakse välismaal.
Teine asi, mille ma vaidlustaksin, on see, et president on riigi esiametnik. President, nii nagu mina sellest aru saan, on kodanik, mitte esiriigiametnik. Presidendi roll on just sõnastada seda, mis kodanikele muret teeb. Seda ma olen jõudu mööda proovinud teha.
No aga mis puutub kultuuri, siis mida president saab teha?
(Mõtlikult) Teha. Meil on presidendi kultuurirahastu, me oleme noortele andekatele loojatele välja pannud teatud preemia, aga materiaalne pool sellega ka piirdub. President ei ole kultuuriminister, ta neid asju ei saa teha. Küll aga saab ta väärtustada kõikvõimalikke eri aspekte kultuurist. (Naerab) Kuule, enamus meie kultuuritegelastest saab ilma presidendita vabalt hakkama. Kuidas mõjutada asju, mis saavad täiesti hästi ilma minuta hakkama?
Ma proovin natuke laiendada kultuuri mõistet. Mis on üldse riigi mõte? See pole lihtsalt see, et meil on oma lipp ja saatkonnad. Riik on selleks, et me saame harrastada selliseid kummalisi tegevusi nagu käia saunas, rääkida eesti keelt, laulda regivärsis ja teha eesti keeles seda, mis Saksamaal suri välja 150 aastat tagasi — laulupidu. Esimene üle-eestiline laulupidu toimus 1869, esimene ülesaksamaaline laulufestival toimus 1864, idee oli sama. Need asjad säilivad siin tänu sellele, et meil on riik. Riigi põhifunktsioon on kultuuri säilitada, mis pole ainult rahvuskultuur, vaid kõik see, mida me nimetame laiemas mõttes kultuuriks, kus meedium on eesti keel, kus on ühised arusaamad. Mingil hetkel viskab mujal ära, kui tahad hommikul süüa kiluvõileiba ja kõik teised vaatavad, et sa sööd mädanenud kala, ja arvavad, et sa oled hull.
Nii et üldse kõik on kultuur laiemas mõttes, see, mille eest president peab seisma, nii või?
(Häirimatult jätkates) Samal ajal me ei tohi ise muutuda suletuks. Ühelt poolt on kultuuri säilimise nõue, teisest küljest me tahame olla demokraatlik õigusriik. Enesesse sulgumine à la Põhja-Korea või Enver Hoxha Albaania …
Kõikide kaasaegsete väikeste kultuuride alaline väljakutse on see, kuidas säilitada seda, milles me oleme üles kasvanud ja mille sees me elame, ja samal ajal, kuidas mitte muutuda ksenofoobseks, ebademokraatlikuks, kõigeks selleks negatiivseks, mis on paratamatult poogitud külge sõnale „natsionalism“.
Kas me oleme siis ksenofoobsed?
(Mõtleb pisut) Ma ei usu, et eestlased on eriti, aga me oleme üsna tundlikud selles osas, mida meist mõeldakse. Meil on mõned negatiivsed juhtumid, näiteks kui Tartus pekstakse keegi läbi — see on taunimisväärne ja vastik –, aga sellist võõraviha, nagu me näeme mujal, Eestis ei ole.
Venemaal näiteks?
Ei noh, ka täiesti mõistuspärastes riikides. Kui sa loed, mida Helsingin Sanomat on kirjutanud Eesti kohta, kuidas iga päev sada Eesti kurjategijat maabub Soome … Sa võid rääkida Iivi Massoga sellest, see on ju jura. Või vaatad Norra politsei ametiühingu juhti, kes ütles, et nüüd tuleb Schengen panna baltlastele kinni. Selline ksenofoobia on täiesti comme il faut mujal ja täiesti kõrgel tasemel, kas mõnes suuremas lehes või riigiametnike seas, seal on see lubatud. Meil ei ole näiteks ühtegi parlamenti pääsevat parteid, kes võõraviha harrastaks, mis Põhjalas on paraku laialt levinud. Meil ei ole sellist parteid, kes ületaks viieprotsendilise künnise ja kelle platvorm oleks „Eesti eestlastele“. Kui ma täheldan Eesti suunas näpunäitamist, siis see kummalisel kombel tuleb riikidest, kus on neid probleeme. Meil seda probleemi ei ole. Võõraviha on Eestis suhteliselt vähe. Usun, et kõik eestlased, kes on elanud mõnda aega välismaal, on kogenud ja tunnetanud seda suhtumist, et sa oled kuskilt mujalt. Ja kui sa ise oled sellist asja kogenud, siis sa tead, mida see tähendab ja kui ebameeldiv see võib olla.
Aga sa arvad siis, et laiemalt võttes võiksime küll natuke rohkem erinevusi sallida, nii välismaalaste kui ka teiste osas …
No kui sul on riigis nii vähe inimesi, siis kas tasub kõiki nii läbi sõimata, nagu meil on tavaks teha? See on laiem küsimus — rahvana oleme me tegelikult väiksemad, kui arvame. Kui sa elad suures riigis, võid kellegi kohta kirjutada väga halvasti ja tõenäosus, et sa kunagi näed seda inimest, on päris väike. See tõenäosus on palju suurem siin, kui meid on nii vähe. Ja kui me mõtleme, et okei, võib-olla isegi NSV Liidu kontekstis, kui sa ütled kellegi kohta halvasti, sul on 274 miljonit muud inimest, võid sa seda endale lubada. Aga kui meid on üks miljon ja sa lubad endale sellist käitumist, nagu me oleme näinud inimeste vahel, siis see minu meelest lõhub sidusust, mis on hädavajalik. Inimesed võiksid rohkem mõelda, enne kui hakata kellegi kohta väga pahasti ütlema.
Üks definitsioon Eesti kohta on selline, et küll on tore riik. Seda teatas üks välismaalt siia tööle tulnud sõber, et mõtle, maailmakuulus helilooja on sinu naaber, kõik tunnevad kõike. President toimetab punklaulupeol. Üht või teist ministrit tunneb enam-vähem iga kolmas sinu sõpruskonna inimene, on temaga ühe laua taga istunud. Ja siis ma ütlesin talle, et õige küll, aga sellel kõigel on üks miinus ka: sama mudel kehtib ka idiootide kohta.
(Naerab) Pärnu Postimehes on üks huvitav artikkel, mis näitab, kui suur ja kui väike on Eesti. Selle kirjutas Raul Rebase ema, ta on 88 aastat vana ja see on tema esimene kirjatöö, mille ta avaldas lehes. Ta kirjeldab 5. juulil 1941 Kilingi-Nõmme mahapõletamist. Selles jutus on tema skaudisõber Valter Ojakäär, keda tulistati läbi käe, ja tema mahalastud tuttav, kes oli Jaan Taltsi onu. Ja ta kogus andmeid selle kohta, mis juhtus, ühelt klassikaaslaselt, kes elab Lakewoodis New Jerseys, ja teiselt, kes elab Austraalias. Kui sa mõtled, kuidas üks Kilingi-Nõmme tüdruk saab oma kodulinnas toimunud lahingu kohta infot Austraaliast ja Ameerikast ning sinna juurde käib Eesti olümpiatõstja onu ja Eesti esidžässiteadlane, siis sa näed, et Eesti on väga suur, ülemaailmne, aga ka väga väike. Ja see väiksus on asi, millest me võiksime paremini aru saada omavahelistes suhetes. Just väike ühiskond võiks olla hoolivam. Loomulikult, igas ühiskonnas on eriarvamusi, lahkarvamusi, aga kas on mõtet minna nii jõhkralt kallale, nagu minnakse?
Paranda mind, kui ma eksin, aga sa oled kritiseerinud Eesti välispoliitikat justkui mõttega, et Eesti välispoliitika võiks olla agressiivsem. Mismoodi see välja võiks näha?
Agressiivne on inglise keeles teistsugune termin kui eesti keeles. Aga mida väiksem riik, seda hoolikamalt sa pead oma tandreid valima. Ei tasu tormata tandrile, kui see on ette määratud kaotus. Ma ei ole tegelikult Eesti välispoliitikat kritiseerinud, mulle tundub lihtsalt, et Eesti välisteenistus on koht, kus võiks teha reforme. Eesti välispoliitika on olnud, olgem ausad, suht-koht edukas. Me oleme saavutanud kõik selle, mida meil välispoliitiliselt oli teha vaja. Jumal tänatud, et meil oli visioon neid asju teha, kui visiooni poleks olnud, ei oleks me pingutanud. Kui vaadata Lätit ja Leedut, siis neil puudus see visioon, mida nad tahtsid. Nemad ei mõelnudki Euroopa Liidu peale, kuni Eesti sai kutse, ja alles siis nad avastasid, et fakk küll.
Oli „Talendid koju“ kampaania. Aga võib-olla oleks õigem korraldada kampaania „Talendid minema“, sest iga inimene, kes on väljas käinud ja midagi muud teinud, võtab kaasa kogemusi, mida siin vaja läheb.
See ei ole kampaania, see ei olnud kunagi mõeldud kampaaniana, see polnud minu idee ka. Minu juurde tuli punt noori, kes tulid tagasi ja pöördusid minu poole, et ma neid aitaks.
Ma olen alati arvanud ja ütlesin ka oma kõnes, et on hea, kui inimesed saavad välismaal täiendust. Seal on alati risk, aga võib-olla see ongi asi, mis tiivustab meid tegema asju Eestis paremini. Eesti jaoks on hea, kui inimesed saavad välismaal olla. Selleks, et inimesed tuleksid tagasi, peame Eesti tegema ahvatlevamaks. See arusaam, et me oleme vaesed ja sellepärast ei tulda tagasi, on täiesti vildakas. Me oleme piisavalt rikkad, meie SKT per capita on piisavalt suur, et inimesed tuleksid tagasi.
Küsimus on selles, et kui mul on laps ja kui ma jään välismaale, siis ta unustab eesti keele ja muutub ameeriklaseks, soomlaseks, sakslaseks, itaallaseks, aga teisest küljest, kas ta saab nii hea hariduse, kui ma lähen tagasi Eestisse? Kui vastus on jah, siis hakkab tunduma, et kurat, ma pean tagasi minema, kui vastus on ei, siis järelikult on sinnajäämine see hind, et mu laps saab parima hariduse. Ma tunnen üht abielupaari, kes kolis Inglismaalt Eestisse, sest laps oli väga andekas ja Suurbritannias oli märksa viletsam muusikaharidus.
Nii et mindagu välismaale …
Mina näen hea meelega, et andekad noored lähevad välismaale ja mida kaugemale nad on jõudnud, seda kasulikum see kogemus on. Kui nad lähevad keskkooliõpilasena või üliõpilasena, me üldiselt teame, millega üliõpilased tegelevad …
… Akadeemilise kallakuga seltsielu …
(Naerab ja jätkab) Aga kui nad on juba magistriõppes või doktorantuuris, siis on tõesti nii, et kui sinu erialal on parim koht siin või seal, mine sinna ja saa kõige parem haridus. Siis on meie kohustus olla nii head, et nad tahaksid tagasi tulla. See on meie riigi ülesanne, aga see on ka meie rahva ülesanne, et Eesti oleks vastuvõtlik ja salliv koht, kus ei suhtuta naasnutesse kui võimalikesse konkurentidesse, kellele tuleb käru keerata, sest äkki nad on andekamad. Selliseid asju oleme ka näinud.
20 aasta jooksul on aeg-ajalt juttu eestlaste ihalusest kõva käe järele, et kord oleks majas. Kõva käega Konstantin Päts kõlgub tänaseni riiulil nagu püha ikoon. Tänastest autoritaarkalduvustega topsidest ma ei räägigi. Kas see võib olla üks põhjus, miks sind süüdistatakse stagnatsioonis, et sina pole kõva kätt kultiveerinud?
Esiteks ma arvan, et see on müüt, et eestlased ihalevad kõva kätt. Teiseks, kogu jutt stagnatsioonist on täiesti vildakas ja kuskilt välja imetud, arvestades, et Eesti on saavutanud viimase 10 aasta jooksul kõik oma pikaajalised eesmärgid. Me oleme viimase viie aasta jooksul läbi teinud pronksiöö ja Teise maailmasõja järgse vaba turumajanduse suurima kriisi. Sellele vaatamata on Eesti suutnud teha kõike õigesti. Nimetada seda stagnatsiooniks … Laiemalt võiksime üle saada trotskistlikust alalise revolutsiooni arusaamast.
Sama asi: kui parlament ei suuda valida presidenti, siis on parlament halb ja paha, aga kui tekib õhkõrn võimalus, et parlament võib-olla valibki presidendi ära, siis on jälle halb ja paha. Prooviks olla natuke optimistlikumad ja sallivamad oma enda tehtu osas, natuke uhkemad selle üle. Kõigest sellest, mida nimetati kuldseks ajastuks läbi okupatsiooni — Eesti vabariigi ajast –, on see, mida me oleme praegu saavutanud, oluliselt vingem ja kui meid uuesti okupeeritaks, oleks tunduvalt rohkem, mida taga nutta.
Üks asi, mida ma sinu suust ikka ja jälle kuulen, on pikk regiloo mõõtu jutt kodanikuühiskonnast.
(Veendunult) Aga see ongi tähtis. Mida rohkem leidub riigist sõltumatuid organisatsioone, klubisid, ühinguid, seda parem see on. See ei võimalda riigil kunagi inimesele pähe istuda. See on sihuke läbipõimitud juurestik, nagu turvapadi. Et kui kunagi peaks kusagilt tekkima mõni tola, kes tahab võtta riiki kui härra direktor ja kõike ise otsustada, siis see turvapadi seda tal ei võimalda.
Marina Tsvetajeva ütles Majakovski kohta, et Majakovski elas nagu inimene ja suri nagu poeet. Milline võiks olla poliitik, kes elab nagu poliitik, aga sureb nagu inimene?
(Naerab ja on siis mõnda aega vait) Nagu ütles Enoch Powell, Briti konservatiiv, kes sai paari üteluse pärast väga palju peksa, aga pärast seda, kui ta suri, peeti teda üheks kõige andekamaks poliitikuks … Kuidas see oligi … Tema kõige kuulsam ütlus oli, et kõik poliitilised elud lõpevad läbikukkumisega. Nii et selleks, et surra inimesena, tuleb võimalikult vara areenilt lahkuda.
Kuule, Indrekuga (Tarand) ühendab teid peale vana tutvuse vist veel üks sarnasus: valimisteemalist suvetuuri teil kummalgi ei tule. Indrek väitis vähemalt omalt poolt nii.
Ma väidan omalt poolt ka! Ei tule.
Juri Lotmanilt küsiti kord, milline peaks olema teadlase naine. Tema mõtles tükk aega ja ütles, et kannatlik. Milline peaks olema poliitiku, presidendi naine?
Oi-oi. See on terve teema, seda peaks lausa eraldi käsitlema. Üht võiks öelda: 19. sajand oma arusaamadega naise rollist või kohast võiks küll juba möödas olla.
Meediatarbimise kohta. Lennart Meril oli alati käes Frankfurter Allgemeine, Rüütlil Maaleht või Pauksonite horoskoop. Mida sina loed?
Tule ja vaata! (Kutsub arvuti juurde ja näitab tervet lehekülgede nimekirja lääne suurematest väljaannetest) Samas on üks jube vinge sait, kas tead, www.boingboing.net.
Mis see veel on? (Ilves avab külje, mille avalugu räägib küberpungist ja häkkerluse anonüümsusest. Filosoofia. Samal küljel on naljakad pildid jahti pidavatest penidest, aga ka mõned lühifilmid, alternatiivkultuuriteemad ja paar autoritaarsusekriitilist lugu tänase maailmapoliitika kohta.) See on ju küll lahe lehekülg.
Siin on tibake midagi keskuslikku. KesKus’i muuseas loen ühe vähese Eesti meediaväljaandena järjepidevalt ja kogu aeg.
Sul ikka käib see või?
Käib küll. Ainuke jama on selles, et mult tahetakse seda pidevalt käest ära varastada.
Intervjuu ilmus algselt ajalehes KesKus. Delfi avaldab selle autori loal.
