ID-kaardist

Eelmises artiklis kirjutasin, et ID-kaart pole ennast õigustanud, kuna pakutavaid teenuseid on vähe. Selle väite aluseks oli isiklik kogemus ja Arvutikasutajas nr 3, 2003 avaldatud kolumn, kus väidetakse, et tehnokraatlike poliitikute jaoks on see Eesti infotehnoloogilise edu sümbol, riigiametnikele aga arusaamatu peavalu ja, et kaardi kasutamisvõimalused on endiselt väga väikesed. Samas on avaldatud meie viie suurema erakonna esindajate seisukohad ID-kaardile laiemate kasutamisvõimaluste loomiseks ja interneti kättesaadavuse parandamiseks. Väga huvitav lugemismaterjal.

ID-kaardi põhieelist nähakse digitaalselt allkirjastatud dokumentide kasutamisvõimaluse loomises. Isiklikult on mul viimase poole aasta jooksul ainult üks kord olnud vaja kuhugi allkiri anda. Rahaasjad ja tuludeklaratsiooni esitamise saab internetipanga kaudu aetud, ostud pangakaardiga sooritatud. ID-kaart on mul ammu olemas, seda on mugav isikuttõendava dokumendina kaasas kanda, kuid kaardilugeja järgi pole mul mingit vajadust. Usun, et sama kehtib paljude arvutiomanike kohta. Need, kel arvutit pole (enamik Eesti elanikest), võivad kaardilugejat muidugi ainult avalikus internetipunktis või (ehk) töökohal kasutada.

Kindlasti on ka neid, kes riigiga tihedalt suhtlevad või äriasju ajades pidevalt allkirju andma peavad, kuid elanike enamikku nad kindlasti ei moodusta. ID-kaart on aga kõigile kohustuslik. Ta ei maksa küll palju, kuid Eestis on palju vaeseid inimesi, kes sedagi summat liigseks väljaminekuks peavad, nt arvukas pensionäride armee.

ResPublica esindaja Tõnis Palts kirjutas Arvutikasutajas, et ID-kaardi reaalsete kasutusvõimaluste arvu kiireks suurendamiseks peavad riigiasutused vormistama muudatused asjaajamiskorras, et ametnikud hakkaksid digitaalallkirjaga dokumente menetlema nagu tavalisi. Jõudu ResPublicale selle teoks tegemisel. Ühtlasi tuleks lihtsustada asjaajamiskorda, nii et inimestel poleks sama asja pärast vaja paberitega joosta erinevate riigiasutuste vahel, nt sünni ja surma registreerimisel.

Reformierakonna esindaja Henn Sarv kirjutas, et riigi ja omavalitsuste asjaajamine peab toimuma esmaselt elektrooniliselt ja alles seal, kus see möödapääsmatu, saama nn paberväljundi. Hiljemalt aastaks 2005 peavad kõik dokumendid esmasena ilmuma digitaalallkirjaga ja elektrooniliselt. Kas see tähendab riigihanget riigiasutuste arvutite kaardilugejaga varustamiseks (uutel arvutitel võiks kaardilugeja olla klaviatuuri sees)? Jõudu Reformierakonnalegi.

Rahvaliidu esindaja Uku Kuut väitis, et probleem on ainult kaardilugejates, kuna ID-kaardis sisalduvat digitaalallkirja pidavat juba praegu saama kasutada tuhandetes internetipoodides. Milline pood teile allkirja vastu kaupa müüb? Seni maksab poodides küll ainult pangakaart. Pangad on aga teatanud, et ID-kaardi ja pangakaardi liitmist plaanis ei ole, ning nad on hoopis Soomest omale kiipkaardid tellinud. Kui internetipanga kasutamiseks peaks kaardilugejat vaja minema, tuleb see muidugi hankida, kuid loodetavasti saab siiski ka praegusel moel hakkama.

Küllap ID-kaardi kasutamisvõimalused tasapisi laienevad. Seni aga kirjutage oma kogemustest. Palju olete viimsel ajal ID-kaarti ja digitaalallkirja kasutanud ja milliseid probleeme on tekkinud?