Maailmas ringlevad juba aastaid kuulujutud globaalsest pealtkuulamise süsteemist, mis lubab jälgida kõiki fakse, e-maile, telekseid ja telefonikõnesid. Et USA pealtkuulajad on loonud tehnika, mis eristaks näiteks sõnu “president”, “Clinton”, “atentaat” jne. Kainele mõistusele tundub, et tegemist on paranoiliste kaaskodanike luuludega.

Kas nüüd on siis paranoiliste luulude kütke sattunud ka Europarlament? Või on luulud, Euroopa suurfirmade kõige koledam hirmuunenägu, tõeks osutumas?

Siiski arvavad paljud analüütikud, et parlament otsustab uurimiskomisjoni mitte luua. Kuid põhiliseks põhjuseks on kartus, et komisjon ei suuda tõeni jõuda, mis edaspidiste komisjonide mainet kahandaks. Siiani on komisjone loodud hullu lehma tõve uurimiseks ja näiteks salakaubanduse ulatuse selgitamiseks ja need komisjonid on oma tööd vägagi edukalt teinud.

Teine põhjus on puhtalt diplomaatiline: kui selgub, et Echelon ei luura eurobisnisite järel, siis on pärast ameeriklaste ja inglaste ees veidi piinlik. Kes meist tahaks paranoiku kuulsust?

Kuid Echeloni olemasolus ei kahtle küll keegi. Selle võrgu funktsioonides, info adressaatides ja pealtkuulatavate kohta liigub aga vastandlik info. Pärast NSVLi lagunemist ja külma sõja lõppemist on tegevus üha enam kandunud majandusse. On kindlaid andmeid, et USA kasutas Echeloni abil hangitud materjali Maailma Vabakaubanduslepingu GATTi sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste ajal, kirjutas Eesti Ekspress juba 1998 aasta novembris välis(aja)kirjandusele viidates.

Briti ajakirjaniku Duncan Campbelli andmetel kasutas USA Echeloni näiteks Euroopa lennukompanii Airbus tellimuste varastamiseks Ameerika firmale. Sama olevat tehtud Prantsuse ettevõtte Thomson-CSFiga.

Loomulikult eitab CIA direktor George Tenet seda. Aga endine CIA juht James Woolsey kinnitab, et Euroopa firmade kohta on infot kogutud küll ja küll. Et tasa teha Euroopa ärikultuuris tavaks saanud altkäemaksudega saavutatud edu, selgitas ta.

Sellise pealtkuulamissüsteemi olemasolu ei puuduta ainult suurfirmasid. Kui andmed Echeloni võimete kohta tõele vastavad, on ohus kõik, kes telefonis sõbrale ütlevad, et nad Ameerika “presidendile” “atentaati” teha kavatsevad.

Kuid kui sarkasm sinnapaika jätta, võib asi tõsine olla. Kui sarkasmi juurde tagasi tulla, siis comment@delfi kavandab USAs “riigipööret”.

Kas paranoia on õigustatud, head kommentaatorid? Kuidas saaksime loobuda moodsatest sidevahenditest (nendest, mis on moes olnud alates telefoni leiutamisest)?