“Mina ei taha sõda,” kirjutas Kallas teisipäeval Postimehes ilmunud artiklis. “Aga ma usun, et me peame valima poole. Ning ma usun, et see on pool, kus on Ameerika Ühendriigid.”

Samal ajal lisas Kallas, et selle valiku taga pole mitte soov olla iga hinna eest USA, kuivõrd Kuveidi ja Eesti poolel. Reformierakonna esimehest valitsusjuht meenutas hilisajaloo sündmusi. Ta nentis, et Hussein alustas juba aasta pärast presidendiks saamist sõda Iraaniga, mis nõudis kuni miljon inimelu. Vaid kaks aastat pärast selle sõja lõppu ründas Hussein juba Kuveiti.

Peaminister kirjutas, et Iraagil olid massihävitusrelvad ning nende kohaletoimetamiseks vajalikud raketid. Iraak on massihävitusrelvi kasutanud ka oma elanike vastu. Kallase sõnul on Iraak erinevalt maailma paljudest diktatuuririikidest sõjaliselt tugev, rikas ja arvestatav vaenlane. “Ohukolle kaob vaid siis, kui Hussein on võimult kõrvaldatud,” kirjutas valitsusjuht.

Kallas tõmbas rööpjooni Iraagi ja kunagise Nõukogude Liidu vahel. “Ka Nõukogude Liit taganes ainult jõu ees,” kirjutas ta. “Loomulikult tegi ta kõik selleks, et lääne demokraatiate jõudu ja koostööd lõhkuda.”

Üheks lõhkumisvahendiks oli Kallase sõnul omaaegne niinimetatud ülemaailmne rahuliikumine, mille peakorter asus moepärast Prahas, mille peasekretäriks oli Romesh Chandra, mille aktivistiks oli Erich Honecker (Saksa Demokraatliku Vabariigi juht — BNS) ja mille suurtäheks oli USA kommunist Angela Davis.

Peaminister nentis, et vale poole valik võib tulevikus mõjutada ka Eesti saatust. “Muidugi, Putin pole Stalin,” kirjutas ta. “Aga oletame, et Venemaal tuleb tõesti võimule Stalin juunior. Kas pole jabur ettekujutus, et kui me oleme kapi taga ja viibutame Ameerika suunas laitvalt näppu, tagab see meie kaitse Stalin juuniori eest paremini, kui me oleme selge ja avalik USA sõber ja liitlane?”

Kallas taunis Rahvaliidu esmaspäevast avalikku kirja talle. “Just teie propageeritava isolatsionismi tagajärjeks võib olla terroristide huvi meie riigi vastu,” kirjutas peaminister.

Valitsusjuhi sõnul on naiivne uskuda, et Eesti saab valikutest kõrvale hoida. “Usk, et sõjaga paratamatult kaasnevaid inimohvreid ja emotsionaalset tausta on võimalik rakendada isikliku valimiskampaania huvides Eestis, on masendavalt küüniline,” lisas ta.