Kui autoga koduõue sõitnud Pileri sõidukist välja asutudes tagaistmel magava lapse jaoks ust lahti tegema läks, ei olnud tal veel õrna aimugi, et teda niisugune õnnetus tabab, kirjutab ajaleht
. “Tegin tagumise ukse lahti ja läksin teiselt poolt ka ust avama, et lapsel oleks tagaistmel õhku.”

Seejärel tundis neiu, et keegi näris tema jalga, kuid sellest hoolimata ei pööranud ta sellele suurt tähelepanu, silmi jätkus tal vaid lapsele. “Arvasin, et herilane nõelas mind,” sõnas Leppik. Võtnud autost veel paar asja, märkas noor naine, et herilase asemel askeldab tema kallal ikka veel uss — rästik.

Seejärel sattus kannatanu paanikasse, jooksis autost eemale, istus kiirabi oodates maha. “Olin liikumatult, sest ei tohi ju liigutada, kui oled rästikult hammustada saanud,” selgitas Leppik.

Rästiku nägemine koduhoovis oli Leppikule täiesti ootamatu. “Keegi pole seal enne rästikut näinud,” sõnas kannatanu, lisades, et automüra oleks võinud ju rästikut ehmatada, aga tema jäi täpselt auto juurde seisma ja hammustas.

Haiglasse jõudes tundis neiu iiveldust ning oleks peaaegu ära minestanud. “Umbes tund aega pärast hammustust ei olnud mul mitte midagi viga, siis äkki tekkis tugev paistetus,” lausus Leppik Saarte Häälele. Arstide sõnul tuleb rästikuhammustuste allergia korral kohe paistetus, kuid antud juhul tekkis allergiline reaktsioon hiljem — kõik on väga individuaalne, sõltub vanusest, tervisest ja muudest teguritest.

Leppikul hakkasid paistetuseilmingud pihta kannast, liikudes mööda keha aina ülespoole. “Rästik hammustas kanna kõrvalt. Esimese päeva lõpus oli paistetus põlveni, siis liikus edasi kintsu kuni alakõhuni välja,” selgitas Pileri Leppik. Kanna juures olev paistetusvill on hammustada saanud naisel siiamaani, tehes kõndimise valulikuks ja raskeks.

Haiglas oli Leppik peaaegu kaks nädalat, millest esimese nädala veetis ainult voodis olles. “Esimesed kolm päeva olin tilguti all, lisaks tehti tromboosi vastu süsti, medikamente sõin kaks nädalat.” Teisel nädalal sai kannatanu natuke ratastooliga ringi liikuda ning kogu haiglas veedetud aja pidi vedelikku tarbima ja ootama, kuni mürk välja läheb.

Koju tulles sai Pileri Leppik liikuda vaid karkudega ning eile sai noor naine viimaks ka iseseisvalt esimesed õnnetusjärgsed sammud astuda.

“Praegu on nahavärv põhimõtteliselt taastunud, ainult siis, kui ma püsti seisan, siis veri valgub jalga ja jalg tõmbab siniseks ja alt läheb suureks ja paiste,” sõnas Leppik, lisades, et pikali olles on enesetunne juba palju paremaks muutunud.

Pärast rästikuhammustust on neiut igal hommikul ärgates kimbutanud tugev peavalu. Kuigi mürgiga võitlemine on kestnud kaua, on lootus paranemisse säilinud ja ka vilja kandnud. “Iga päevaga läheb paremaks, tuleb lihtsalt loota, et kõik saab lõpuks korda.”.

Arstid tuletavad meelde, et rästikut nähes ei tohi astuda rästikule peale, tuleb olla mõnda aega liikumatult ja oodata, kuni rästik eemaldub. Kui rästik on hammustanud, siis tuleb olla liikumatult lamavas asendis, panna peale külma ja kutsuda abi.