Savisaar on kui Keskerakonna viimne reliikvia, ja reliikviaid ju ei valita, sest need on ette antud. Keskerakonnas nüüd ees seisev valik on mitmes mõttes mitmemõtteline. Esmalt seetõttu, et esimehe VALIMISI pole ju selles erakonnas varem sisuliselt toimunud. Seetõttu ilmselt, et ega sobivamat juhti seda tüüpi erakonnale peale Edgar Savisaare polekski võimalik leida, saati veel vabalt valida. Siinkohal sügav kummardus vanameistrile, on olnud hiilgavaid etendusi.

Ent ajad muutuvad. Ja uued ajad vajavad, ning lootust on ka, et uued ajad tingivad uued tuuled. Lihtsate keskerakondlaste ees on tegelikult märksa keerulisem valik, kui lihtsalt otsus, et kumb esimehe kandidaat oleks erakonnale parem. Savisaar on hea ja turvaline valik. Kindlustab erakonna valijate kannatava- ja lihtsatele erakondlastele märtrioreooli. Kõikides hädades saab ka edaspidi süüdistada “õukonnameedia” kallutatust, paremerakondade rahvavaenulikkust ning üleilmse imperialismi vandenõu. Lihtne! Kohalike valimiste tulemus pealinnas ja Narvas on surmkindel. Samuti ka järgmiste riigikogu valimiste järgne oponeerimine.

Jüri Ratas esimehena muudaks Keskerakonna võimukeset. Tooks rahvarinde mentaliteedi asemele selle sajandi poliitilise mõtteviisi. Muudaks erakonna salongikõlbulikuks ja arvestatavaks jõuks kokkukuivanud poliitmaastikul. Võiks ehk viia Keskerakonna ka tulevastele koalitsoonikõnelustele, põhimõtteliselt mistahes erakondlikus kombinatsioonis. Teisisõnu oleks justkui arukas valik. Lihtne emotsioon ja prillidega usk on arukuse vastandina juhtinud Keskerakonna liikmeid ja valijaid senimaani, ja vaevalt juhtub, et enne Savisaare enese otsust poliitikast loobuda ja Hundisilmale õunu kasvatama siirduda keegi teine esimeheks valitaks.

Hoian Jürile pöialt, sest uue, arvestatava jõu teke sunniks ka teisi igati positiivses mõttes rohkem ning ärksamalt pingutama. Hoiame pöialt ka Savisaarele, ja Keskerakonnale tervikuna. Raske saab olema nende tee püha tõe juurde. (ja see järgmine filmikunsti klassikasse kuuluv lause ka).