Riigi kohus on kodanike koostöö tulemusena saada hakkama kõigega, mis üksikud vastutustundetud kodanikud tegemata jätnud. Leppel on ainult siis mõtet, kui see suudab lahendada hetkel kõige suurema probleemi Eesti riigi jaoks — rahvuse kestmise ning on iga kodaniku jaoks sotsiaalse garantiina mõõdetav suurus, mitte hambutu ja seosetu ümmargune jutt.

Kodanikupalga ( eluase+toit suurusjärgus) mõte on vähendada sotsiaalseid pingeid ühiskonnas, tagada inimesele elementaarne sissetulek, suurendada isikuvabadust, vähendada töötust, takistada asotsiaalsete elanike teket, tasandada eri vanusegruppide ja meeste-naiste palgavahedest, vanemliku vastutuse jagamisest tekkivaid pingeid.

Kodanikupalk hakkaks tulevikus asendama keerulist sotsiaalhoolduse süsteemi, muudaks selle administreerimise odavamaks ja lihtsamaks. See oleks põhi, millele liituksid kõik muud erisoodustused ja lisamaksed. Ma ei käsitle selles ideearenduses pensionide süsteemi, mille ühildamine kodanikupalga ideoloogiaga võiks toimuda alles aastate pärast, kui rahvastiku sündivus ületab surevuse. Nii selgelt võikski see olla fikseeritud ja ühiskondlik lepe peaks keskenduma eelkõige sündivusele ja haridusele. Ühiskondlik lepe on ehk keeleliselt õigem seetõttu, et riigi kodanikkonna moodustavad erinevatest rahvustest inimesed.

Kodanikupalk, mida võib riigi võimalustele vastavalt käsitleda nii tagastamatu abi kui protsendita laenuna, võimaldaks inimesel õppida, vahetada töökohta, omandada uut eriala, tulevikus ka lihtsalt aasta aega puhata. Abi peaks saama iga inimene, kes kaotab töökoha, vahetab töökohta, tegeleb ümberõppe või uue töökoha leidmisega ja paindlik, nõtke, eluaegsele õppele orienteeritud tööjõud on omakorda majanduskasvu mootoriks. Igal ettevõtjal oleks kohustus töölt vabastatav inimene suunata tööhõivebüroosse ja nõnda oleks ka ettevõtja otseselt protsessi kaasatud ja huvitatud töötute kontingendi mittetekkimisest, mis majanduslikult on kõige kulukam üleval pidada.

Kodanikupalk on riigi garantii, on inimesele antav vaimne vabadus ühiskonna poolt, et ka hilises keskeas inimestel oleks võimalus loobuda mossis näoga tehtavast ebameeldivast tööst ja otsida uut, kogeda uut, leida töö, mis haaraks kogu ta olemuse, mis paneks ta seesmiselt särama ja pakuks võimalusi eneseteostuseks. Ühiskonna vaimne vabadus ja olemise talumatu kergus oleksid kindlasti mõõdetavad ka majanduskasvuna paari aasta pärast.

Kodanikupalga suuruseks praegusel hetkel meie ühiskonnas võiks olla 2000 kr. kui minimaalne summa elus püsimiseks. Seda palka saavate inimeste ring võiks aasta-aastalt suureneda, vastavalt riigieelarve mahu kasvamisele ja prioriteetide teisenemisele ning kümne aasta pärast võiksime jõuda tõelise isikuvabaduseni, et tuba ja söök on garanteeritud igale kodanikule isegi siis, kui ta muud ei taha teha kui ainult vilet lasta. Ja lasku mõnuga! Stressis ja hirmunud ühiskond ei ole võimeline innovaatiliseks läbimurdeks, küll on seda aga turvatud ja olmepingetest vabastatud vaba inimene vabal maal!

2004.a. eelarvest võiksid esmajärjekorras olla kodanikupalga saajateks alla 3a. lapsi kodus kasvatavad vanemad ja üliõpilased, kes hakkaksid saama protsendita õppelaenu 2000 kr. kuus, tööl käivatest inimestest saaksid 2000kr. tulumaksuvabaks esimeses järjekorras üksikvanemad, 3+ lastega pered ja kui riigieelarve ülelaekumine võimaldab, siis 2005 lisanduksid kõik lastega pered, alimentide saajad, kellele riik maksaks raha ära ka sel ajal kui isa on kadunud. töökohta vahetavad isikud, ajutiselt raskustesse sattunud inimesed jne. Registrite ristkasutus võimaldaks vähendada ka pettuste arvu, kui alimente mitte maksev isa ei saa autot osta, ega riigist lahkuda, näiteks. Valitsuse kohuseks on tagada inimestele minimaalne toimetulek ja lõpetada välisinvestorite Eestisse peibutamine odava tööjõu ja odava elektriga.

Tööjõud on odav rahva tervise halvenemise ja negatiivne iibe tõttu ning odava elektri tegelikuks hinnaks on keskkonna saastamine sajanditeks. Investoreid tuleb meelitada reinvesteeringute tulumaksuvabastusega, mitte teenimisvõimalusega elanikkonna lagunevate hammaste arvelt! Kodanikupalga sõnum igale inimesele on järgmine — ükstaskõik mis sinuga ka ei juhtuks, riik kaitseb sind alati, ei jäta sind iial hätta, on alati su viimane lootus ja abimees. Kas kaotad sa töö, tervise, kodu, lähedased, oled noor või vana, mees või naine, rikas või vaene, haritud või harimatu, linlane või maakas — riik aitab sind.

Kuidas ta siis aitab? Tagades elementaarse võimaluse eksisteerida, hinges püsida, välistades praegused absurdsed olukorrad, kus 5-lapseline pere tõstetakse tänavale, et lastest saaksid 10ne tuhande krooni suuruse üürivõla tõttu kurjategijad, kelle kriminaalprotsess maksab 120 000 kr ja vanglas pidamine 60 000 kr aastas, andekas noor peab õppimisest rahapuudusel loobuma ja tippteadlast riigi rumaluse tõttu ei sünni, ema läheb laste toitmise nimel litsiks, kuna riik ei suuda toetuse maksmisest kõrvale hoidvat isa üles leida, ainult hetkelist abi vajanud täies elujõus inimesest saab ühiskonna hoolimatuse tõttu asotsiaal, kes kolme aasta jooksul sureb. See, et me ei näe, kuidas nad kannatavad ja surevad, ei vabasta meid vastutusest. Ja ma jätkuvalt arvan, et targal, haritud, edukal, elujõulisel inimesel on ka kordades suurem vastutus ühiskonna käekäigu eest, kui argiprobleemidest vaevatud kaaskodanikul. Vaesus pärsib mõtlemisvõimet täiesti tajutavalt, aga miks peab rikas inimene ühiskonna teenimise asemel uhkustamise ja eputamisega tegelema?

Selle idee süda on ligimesearmastus, mõtteviis, et inimene ei ole rahamaailma retsida, et inimesega ei manipuleerita, et kõigil on koht päikese all ja sisuliselt läheb see ühiskonnale palju vähem maksma kui senine toetuste süsteem, mille puudulikkus on tekitanud ülikalli karistussüsteemi, mis sisuliselt ainult suurendab kuritegevust ja teisi sotsiaalseid pingeid.

Kui me tahame muutusi, siis peab meil olema julgust otsustada ja otsuseid ellu viia. Kuna igal aastal suureneb riigieelarve paari miljardi krooni võrra, siis küsimus ei ole mitte rahas, vaid poliitilises tahtes.