Andres Anvelt: Pantvangide vabastamine tõestab, et Euroopa julgeolekujõudude stiil toimib
Täna on see õnnestunud õnnelikult lahendada.
Esiteks on see tõsine löök euroskeptikutele, kes alavääristavad koostööd Euroopa tasandil ning arvavad, et selline ühistegevus puudutab ainult ülesöönud euroametnike igapäevast omavahelist jahvatamist. Pantvangikriisi lahendus, milles prantslaste kaasabi võib lugeda võtmeteguriks, on hea näide sellest, et Euroopa Liidus võetakse just nimelt koostööd „põllul“ tõsises võtmes.
Inimelud on hindamatu väärtusega, mistõttu võib iga praegu meie poolt Euroopa koostöösse investeeritud senti pidada äratasunuks.
Teiseks võib heameelega tõdeda, et Euroopa diplomaatia ja julgeolekustruktuuride omapära — ameerikaliku stiili „ei mingeid läbirääkimisi terroristidega!“ vältimine — on taas kandnud vilju. Igal, ka terroristlikul, organisatsioonil on mingi idee ja eesmärk ning sellega ainult toorelt jõupositsioonilt suhtlemine muudab positiivse eesmärgi saavutamise kuivaks statistiliseks tõenäosusprotsendiks. Vana Maailma julgeolekujõudude kavalus ning sihikindlus on võimelised saavutama terroriorganisatsioonidega palju enam, kui väljapoole tundub.
Järgnev väide jääb alatiseks tõestamatuks, kuid terrorismimaigulise organisatsiooni Hizbollahi meelse valitsuse võimuletulek Liibanonis aitas kindlasti kaasa meie poiste vabastamisele — välispoliitilise ”hea tahte suuna“ tõestuseks.
Kõigest sellest ei saa me aga täpselt nii pea teada ja ei peagi saama, kuna julgeolekustruktuuride järgnevate edude pant on salastatud meetodid ja vahendid. Meedia teeb kindlasti kõik selleks, et iga infotilka järveks kosutada, kuid kõik, mida me tegelikult selles järvepeegelduses näeme ja kuuleme, on meie poiste eluolu võõrsil pantvangis ja personaalsed mälestused nende elu ehk kõige vaevarikkamast perioodist.
Seniks aga tere tulemast koju tagasi!
Autor on riigikogu liige, keskkriminaalpolitsei ja Politseikolledži eksjuht.
