Vilja Kiisler: Kuidas Aaviksoo laulupeol Jänest tegi
Tõsi küll, koorijuhi haridusega Laine Jänes (praegune Randjärv) tegi veel palju enamatki kui kõnepidamine: trügis dirigentide sekka. Ja kuigi minister ise väitis tookord, et laulupeo kunstiline juht teinud talle ettepaneku koori juhatama tulla, ei jäänud teda uskuma mitte keegi. Jänese kriiskaval toonil peetud kõnet ja „Eesti lipu“ juhatamist mäletatakse võimupositsiooni ärakasutamisena oma isiku ja ametikoha eksponeerimiseks, mida tuuakse alati ette tema teiste ebaõnnestumiste reas.
Ehkki tänavu lõpukõnet pidanud Jaak Aaviksoogi hääl oli harilikust mitu tooni kõrgem ja kõne pidamiseks valitud hetk samuti peo ülevaim – kohe pärast Siiri Sisaski vapustavat etteastet ja Ülo Vinteri „Laulu Põhjamaast“ –, ei süüdistanud teda avalikult keegi peale Olav Osolini, kelle säutsu Delfi uudiseks tegi. Eks olnud Aaviksoo ülesastumine muidugi Jänese omast pisut „lahjem“ ning dirigendikeppi ta ju ei haaranud.
Teiseks oleme tegelikult ära harjunud sellega, et riigivõim peab oma õiguseks end suurüritustel väljendada, iseäranis veel säärasel nagu laulupidu, mille traditsioonil on algusest peale sisim side eestlase rahvakssündimise ja rahvana püsimisega. Nõukogude ajal olid mis tahes kultuuriüritused ilma parteigenossede ideoloogiliselt õigete sisse- ja väljajuhatusteta mõeldamatud. Ilma riigivõimu esindajate kõnedeta pole laulupeod möödunud ka teise vaba Eesti ajal.
Algupärase idee ja traditsiooni sügavama sisu poolest ju võiks ja peakski laulupidu olema see koht, kus riigi ja rahva side parimal ja puhtamail viisil väljendub – tuleb kokku vaba rahvas vabal maal, et laulda läbi aegade südames kantud laule, tänu millele üldse rahvuseks saadi ja okupatsiooniajal kõige kiuste ka jäädi. Et rõõmustada oma riigi üle, mille olemasolu imet me endale iga päev teadvustada ei oska või ei jaksa. Et rääkida lastele, missugune roll on sellel peol ja neil lauludel eestlase iseolemises. Et tunda ikka ja jälle seda imelist meie-tunnet, mis mujal kui laulupeol üleüldse nii harva väljendub.
Miks siis ikkagi mõjub häirivalt, kui minister, meie oma riigivõimu esindaja peo emotsionaalsel kõrghetkel äkki pulti ronib ja kõnet pidama hakkab? Sest see ongi lihtsalt vastik, kui võim end vaimu ligi pressib, ütles üks, kellega seda arutasin. Võimul ei ole ju ühelgi ajal vaimu ees mingeid teeneid, pigem on ta ikka ja alati takistaja ning kõik suur kultuuris sünnib selle kiuste. Võim tahab aga alati näidata, nagu oleks tema vaimu võimaldaja ja kultuuri kuulutaja.
Esiti olin nõus, ent pärast mõtlesin järele. Eks ole siiski mõni võim ometi parem kui teine? Kes siis veel kui mitte meie, kahes riigis elanud, mõistaks võrrelda: kui lihtsalt ja natuke naiivseltki pärida, kas oli vaimul ja kultuuril parem elu nõukogude ajal või nüüd, vabas Eesti riigis, siis vastaks küllap suur enamik, et nüüd. Kõigi eest ei söanda siiski väita, ega nõukanostalgia pole päris välja surnud siiamaani.
Kuid kas on teatav riigipoolne tugi ja formaalse vabaduse kindlustamine võimule põhjus või õigustus end vaimu kõrvale püünele sättida, kui midagi suurt ja kaunist on valmis saanud ning on aeg seda näidata? Miks tuntakse end sageli ebamugavalt, kui minister või linnapea end maailmas tunnustust kogunud loojaga või olümpiavõitjaga ühele pildile sätib, tema austamisüritusele kõnet pidama tikub? Eks ole ju riigil siiski oma osa selles, et mõni mees või naine vaimult nii suureks saab, et muugi ilm teda mõistab ja tunnustab?
Küllap peitub võti vastuses küsimusele: kumb on siis n-ö algsem, tähtsam, loovam, päriselt konstitueeriv: riik või kultuur, võim või vaim? Pigem on ikka nõnda, et vaim on alati olnud ja suudab eksisteerida ka riigita, sellal kui rahva rahvaks, riigi riigiks teeb ikka alles kultuur, vaim. Püüdke riiki keele ja kultuurita ette kujutada. Ei ole olemas, eks ole.
Seetõttu ei peaks ehk võim end vaimu kõrvale pressima hetkedel, kui on sünnib midagi suurt ja erakordset, kui looming on sütitanud ja ühendanud inimhulki. Riik peaks mõistma, et võlgneb vaimule märksa enamat kui selle toetamiseks kulunud summad – oma olemasolu, põhja ja aluse. Seetõttu pole natukest pieteeditunnet loojate ja nende loomingule andunud rahvahulga suhtes palju paluda. Vaikimine üleval hetkel kõneleks riigivõimu vaimsusest tuhat korda rohkem kui mis tahes kõne.
