Küll aga tundub mulle, et meid vaevab üks suur probleem – ja see on enesepettus. Petetakse ennast ja teisi eeldades vaikimisi, et inimene on ratsionaalne. Ja see enesepettus ja sellest tekkinud kollektiivse illusiooni ülahoidmine nõuab seda, et kõik, millest inimene võib joobuda, muutuda emotsionaalseks, tundeliseks või ka ükskõikseks tuleb kiiresti inkrimineerida. Kas siis seadusega keelates, nagu narkootikume, või muud moodi. Näiteks luule on kuulutatud eluvõõraste ja saamatute hobiks.
Kuid allpool kõigest täpsemalt.
Alati kui ma loen selliseid suurtele üldistustele püüdlevaid kirjatükke, nagu ka hr. Kaplinski oma, siis ajab mind muigama teine vaikimisi eeldatav asi – inimeste võrdsus.
Nagu kõik inimesed tahaksid ja suudaksid mõelda ja nagu mõtlemine ja intellektuaalsus oleksid mingid väärtused, mille poole püüelda. Mina arvan, lugedes suuri poeete ja suuri mõtlejaid, et mõtlemisvõime ja tundlikkus on ikka pigem nagu needus, millega tuleb kuidagi päev-päeva järel toime tulla.
Seepärast kardan ma, et hr. Kaplinski mure tsivilisatsiooni saatuse pärast on põhjustatud sellest samast eelpool kirjeldatud enesepettusest. Hr. Kaplinski esindab selle sama illusiooni kvintessentsi – kui prooviksin tema artikli ühte lausesse suruda, siis kõlaks see umbes nii: “Oo! Inimene, kes sa oled ratsionaalne, küll sinu terav ja vahe pilk ja mõistus lahkaksid Universumi saladusi, kui vaid neid neetud mõnuaineid ees ei oleks.” Ma ei usu teaduslikku kommunismi. Sama vähe usun ma inimeste ratsionaalsust.
Ja selle ratsionaalsuse usu tagajärg võibki olla raha kummardamine. Nimelt on inimeste hulgas laialt levinud ebausk, et raha on võimalik teenida tublisti tööd tehes ja kainelt mõeldes. Need, kes on tõesti raha teeninud muidugi vaikivad, või isegi kütavad seda ebausku. Nutikate inimestena saavad nad aru, et rikkus on alati suhteline. Rikas olla on vaid siis võimalik, kui sa oled üks vähestest.
Lisaks vajab iga organisatsioon just tublisid inimesi, vaeseid inimesi, kes elu elamata jättes mõnuga tööd tehes usuvad ratsionaalsusesse ja korda ja rahasse. Muidugi vahel, lugedes hr. Kaplinski kirjutisi ajalehest, tunnevad need toredad inimesed ebamäärast, kuid kontrollitavat kahjutunnet, kuid lähevad järgmisel hommikul jälle rõõmsalt tööle. “Sest õnneks, mina neid nargoodigume ei tarbi! Minul püsib k o r d ja tsivilisatsioon! Mina ei tee seda, mina ei tee teist, küll ma olen tubli, ja ka hr. Kaplinski võib minu üle uhke olla,” mõtleb vist see inimene. Seepärast kaldungi ma ajalehes kirjutavat hr. Kaplinskit pidama pimedaks laulikuks pimedate riigis.
Kuid inimesed usuvad. Sest tundub, et osa inimesi ei omagi seda, mida nimetatakse eneseteadvuseks. Nad ei tea, mida nad teevad, tahavad, mõtlevad, tunnevad. Nad ongi nagu robotid, kui kasutada hr. Kaplinski pakutud sõna. Mulle meeldiks rohkem kasutada sõna “inimesed”.
Ja nad on alati olnud! Igas tsivilisatsioonis on oma mõnuained, oma a j a v e e t m i s vahendid. Ja siis? Otsida massikultuurist märke tsivilisatsiooni mandumise kohta ei tundu ka päris õige. Meedia ongi ju neile tavalistele inimestele, keegi ei kirjuta lehti mõtlemisvõimelistele indiviididele. Herman Hesse kirjutab Stepihundis umbes nii (mul ei ole Stepihunti käepärast, seepärast vabandan tsitaadi võimaliku ebatäpsuse pärast): “On uskumatu, mida kõike inimene suudab alla neelata! Lugesin pea kümme minutit ajalehte…”
Ning lõpuks, mis puutub kaitsealadesse, siis ma arvan, et kõik tundlikud inimesed elavadki Himaalaja mägedes. Suures üksinduses, kõrgudes üksinda nagu Montaigne kõrgus oma aja kohal, või siis lihtsalt olles üks pisike märkamatu tipp, vaatavad nad tähti ja mõtlevad. Erilisus on needus, sellega käib bonus trackina kaasas üksindus. Kuid oma vooruslikkuses saab joobuda nagu igast teisestki mõnuainest. Vt. Pascal.
Ja veel: paljud asjad tunduvad meile väärtuslikud vaid tänu meie puudustele. Näiteks märkame me suurt mõtlejat vaid oma mõtlemisvõime puudumise tõttu ja virtuoosset klaverikunstnikku vaid tänu meie oma sõrmede kobadusele (Ahjaa, nii nagu klaverikunstniku mängu nautimine eeldab vist ikkagi kuulmise olemasolu, nii on ka mõtlejate mõtetest ekstaasi jõudmiseks vajalik mingigi mõtlemisvõime. Seda aga, väidan ma, on meie tsivilisatsioonis sama vähe, kui ükskõik millises teises. Kuid kedagi niisama, pimedast peast kiita saab iga loll.).
Mida siis teha? Joobuge! Joobuge sellest, mis on teile kättesaadav ja mõistetav.
Nii kirjutas Charles Baudelaire oma "Väikestes poeemides proosas"
Joobuge!
Peab olema alati joobunud. See on kõik: see on ainus küsimus. Et mitte tunda Aja kohutavat raskust, mis murrab teie õlgu ja rõhub teid maani, peab olema pidevalt joobunud.
Kuid millest? Viinast, luulest või voorusest – teie oma äranägemise järgi.
Kuid joobuge.
Kui te kord ärkate palee astmestikul, kraavi haljas rohus, oma kambri mornis üksinduses, ja teie joobumus on juba kahanenud või lahtunud, siis küsige tuulelt, lainelt, tähelt, linnult, kellalt, kõigelt, mis põgeneb, kõigelt, mis oigab, kõigelt, mis veereb, kõigelt, mis laulab, kõigelt, mis kõneleb, -- küsige neilt aega. Ja tuul, laine, täht, lind, kell vastavad teile: “On aeg joobuda! Et mitte olla Aja piinatud ori, joobuge! Joobuge lakkamata! Viinast, luulest või voorusest – teie oma äranägemise järgi.”
