Mõis ei lähe vananedes paremaks
Võtame mõne mõisa, mis praegu maksab näiteks pool miljonit ja mis kümne aasta pärast on kokku kukkunud, siis me võime selle mõisa väärtuse jagada kümne aastaga ja välja arvutada summa, mis iga päev kaduma läheb. Mille võrra selle mõisa väärtus iga päevaga väheneb. Ja mitte ainult mõisad, kõik arhitektuurilised väärtused, kasvõi väga huvitav puitarhitektuur Tartus ja Tallinnas. Lugu on selles, et iga päev me kaotame tuhandeid ja kümneid tuhandeid kroone.
Kui keegi ostab ära, teeb korda ja hoiab selle alles… Ma ei saa aru, milles küsimus on?
Kümne aasta pärast ei oma mingit tähtsust kelle oma see kunagi oli. Näiteks keda see huvitab, et Ammende villa kuulus sada aastat tagasi ühele baltisakslasele? Oluline on see: “Palun, astuge sisse, vaadake ringi!”
Kui vaadata hindu, millega müüakse vanu losse Kesk-Euroopas (kui ma uurisin, ega mõni välispartner ei soovi Ammendesse investeerida, küsisid nad, miks ma mõnda uuemat ja paremini hoitud lossi ei osta – tuleb odavam), siis see on elementaarne. See on pettekujutus, et meil on mingid vanad hooned, mille väärtus ajas kasvab. Ei kasva! Nad lagunevad ja meil on neid hooneid rahvuslikuks eneseteadvuseks tarvis.
Kui riik suudaks Palmse korda teha, siis võib arvata, et las ta olla riigi käes. Aga kui ei suuda… Ega siin ei ole nagu Inglismaal, et mees ostab lossi ja tassib ta kivihaaval Ameerikasse ja paneb seal uuesti kokku.
