Kati Saara Vatmann: Sõnapidamatuse Eesti
Sõnapidamatute tegelaste lubaduste täitmist nimelt. Kummalisel kombel panevad ennast lõpmatuseni ootama teenusepakkujad, kes oma sõnapidamise eest ju ometi teenivad – ja külastajad, kes pakuvad ennast ise külla ja jäävad siis tulemata. Kui olen jaganud oma lõputuid ootamisi sõpradega, olen teada saanud, et terve Eesti ongi moodustanud mingi neurootilise ja depressiivse sõnapidamatu Godot’ ootamise võrgustiku.
Terve sügise ootasin ja mangusin, palusin ja halasin, et üks lubajamees tooks heinamaalt mu enese heinarullid ära. Kui palju mul raha igapäevaste tühikõnede peale kulus, ei taha arvutadagi. Ootasin, ootasin, ootasin – ja tellisin lõpuks teenuse naaberküla Kaupolt. Paari tunniga oli tehtud.
Kuude kaupa ootasin lubatud vilja hobustele ja lammastele. Helistasin ja keelitasin, nõudsin ja meelitasin. Ja lõpuks ostsin vilja oma küla Arnelt. Ent see ootamine ja lootmine oli vägavägaväga vastik.
Jõulude eel ootasime koos sõbrannaga seatapjat. Päevad kulusid – kümme, üheksa, kaheksa… Lapsed ootasid jõuluvana, meie lihunikku. Lõpuks tegid meie oma poisid südamed kõvaks ja torkasid ise ära. Oma looma on jube tappa. Isegi vana talurahvas eelistas vastamisi naabri põssasid suskimas käia, mitte omi loomi koksata, mis siis veel meiesugustest linnast-tulnud maakatest rääkida. Tapja ootamine on ikka eriti lahe jõulude eelne olek, eks ole?
Oodata on nagunii ebameeldiv, ma ei tea ühtki inimest, kes seda kunsti päriselt oskaks või siiralt armastaks. Kui aga teenus, mida oodatakse, oleneb aastaaegade vaheldumisest, tekib meeleheide ja abitu viha. Ootasime kevadtalvel lume sulamist ja teede lagunemist põrnitsedes enam kui kuu aega lubajaid-metsategijaid – kuni Grundar puit ja nende koostööpartnerid tegid töö ära ja lõpetasid täpselt metsarahu alguspäeval, huh! Aga milline närvipinge, enese raiskamine ja oma mustemate emotsioonide lähivaatlus see oli…
Järgmiseks ootasime nädalaid vendi-ehitajaid. Ootasime. Ootasime… Ja tõime lõpuks Kehtna poe juurest poisid ehitama. Üsna kulukaks läks. Üht-teist oli vaja pärast üle ja ümber teha – aga ikkagi sai tehtud, ei pidanud enam nukralt vahtima, kuidas ehitusmaterjalid seisavad ja koos minuga kannatamatult jalgu trambivad.
Kuus erinevat seltskonda tellis meie juurde ratsalaagri ja suvepäevad. Kakskümmend last soovis tulla ratsutama. Õnn oli, et ma voodeid ära ei teinud ja hobuseid sadulasse ei pannud – linad-sadulad ootaksid tänini. Ja mu kolleegidel loomatalupidajatel täpselt sama – helistatakse, lepitakse kokku – ja jäetakse tulema. Eks ma mõistan ka, mis toimub. Tahetakse. Väga tahetakse. Kuna hirm peatse elektrihinna – ja sellest tulenevalt kõigi muude hindade - tõusu ees on tohutu, loobutakse kõigest, mida tahetakse. Head ja ilusad asjad toimuvad kujutlustes ära. Piirdutakse konserveeritud sinilinnuga. Ei mulle ega teistele ootama jäetud talupidajatele aga ära ka ei öelda. Ootame, ootame, ootame…
Eriti vahvad on külalised, kes pakuvad end ise võõrsile – ja jäävad siis tulemata. Nad on väsinud. Neil pole kütuseraha. Keegi pereliikmetest ei viitsinud. Viimasel ajal olen loobunud enne külaliste saabumist sauna küdema panemast ja roogi valmistamast. Puud lähevad ahju siis, kui külalised reaalselt kohal – ja ka toidud teeme koos külalistega. Ent ootamine halvab ikkagi. Mida sa siin kirjutad või loed, süvened või teed, kui pilk on pidevalt teel.
Ja sellises nuripidises neuroosivines elavad lisaks minule pea kõik mu mõtte- ja teekaaslased. Ootame. Helistame. Ootame. Helistame. Telefonifirmad on rõõmsad. Meie erialatööd jäävad kas tegemata või saavad tehtud pooles vinnas, sest teine pool vinna on Godot’ poole valvel. Ning selline ring-ootamiste võrgustik aina tiheneb, üldine muremaastik tumeneb – miks ei jõuta, miks sõna ei peeta, miks lubatakse ja tegemata-tulemata jäetakse.
Mida siis teha? Väga lihtne. Kui tegelikult ei saa, ei suuda, ei ulata, ärgem lubagem. Ju ma olen ise ka mõnikord kedagi Godot’d ootama jätnud ja kujutlustes ära käinud-teinud. Enam ei tee – ärge teie ka tehke, palun! Parem on õppida edasi minema ja toimima, mitte passida.
