Miks saab mõni palka lihtsalt selle eest, et ta on ühe teise abikaasa?

Olime kolleegidega lõunapausil, kui tuli jutuks Eesti riigi hetkeseis ja see, kuidas mõjutab elukvaliteeti just see, kellena sa sündisid. Peamiselt tekitas kõneainet just see et naistel on praegu tööd leida isegi kergem kui meestel. Mis veelgi enam kirgi üles küttis, oli aga teema presidendiproua kohta.

Küsimus tekkis sellest, miks too saab palka selle eest, et on lihtsalt Hr. Ilvesel olemas? Sellisel juhul, kui meil siiski veel mingit sorti demokraatia eksisteerib, oleks vaja ja oleks õige maksta igale naisele palka, kes on abielus.

See oli teema, mida just mina üles tõstsin, et teada, kas olen ainus sellise mõttemaailmaga kodanik selles firmas või mitte. Hämmastuseks avastasin, et isegi mehed olid sellega niivõrd nõus, et hakkasid häälekalt seda isegi nõudma. Omaksekis küll, aga siiski.

Meeste eluideaal oligi tol hetkel selline, et kui üks naine saab oma mehe omamise eest palka, siis peaks seda saama iga naine, mitte mingeid erandeid tehes. Mehed leidsid, et kui naine saab oma palga ise, siis ei pea mees selleks rassima, et osta talle pidevalt kingitusi ja andma raha, et naine saaks vaid šoppamisega tegeleda.

Naine saaks ise oma raha kasutada, täpselt sama moodi nagu töölgi käies, kuid sellisel juhul oleks ta pigem kodule pühendunud ega tunneks pidevat vajadust mitte tööle hiljaks jääda ja kõigile pidevalt seal muljet avaldada, nagu see reeglina paraku on.

Tööl käiv naine ei suuda hoida end kursis sellega, kuidas tema lapsed väljaspool kodu käituvad ja millises seisus on kodu, kui teda seal ei ole. See ei tähenda nüüd seda, et ta peaks pidevalt oma lastel järel käima ja nuhkima, et millega nad tegelevad, vaid pigem seda, et mis olekus nad tagasi koju jõuavad ja kas nad üldse jõuavad.

Töötaval naisel aga on kindel elurütm: annab oma teismelisele lapsele päevas teatud summa taskuraha teades, et see siis teda rahuldab ja hoiab terve päeva tegusana. Mida see noor aga selle rahaga tegelikult teeb ja kellega? Lapsevanem, kes on kodus, saab aga hoida oma last pigem ohjes ja teda paremini suunata, kuna ta on nagunii kogu hingega asja juures ja üleliigsed mõtted ei lase segada seda harmooniat.

Sellisel juhul on reeglina ka lapsel suurem respekt oma ema vastu. Peab vaid õigesti käituma ja see on iga inimese enda südametunnistuse asi. Tulles taas teema juurde, ütlen vaid, et kui naine käib tööl selleks, et ära elada ja lapsed kui sellised on enamuse päevasest ajast jumal-teab-kus, siis ei saagi rääkida siinkohal normaalsest kasvatusest.

Teame jah, et mingisugune emapalk on olemas, aga milline? Kes seda saab ja kui kaua? Mis summas? Tean vastuseid ja ei hakka seda lahkama, kuna teema, milleni püüan jõuda, on siiski see, et kuidas saab siis normaalne pere üldse tugeva vundamendi, kui selleks pole võimalust? Siis veel riik imestab, et kuidas küll ikka nii vaeselt elatakse ja kuidas ikka juhtub imelikke asju nagu hiljuti oli seal Ida-Virumaal kandis.

Rõhutam veelkord, et kui ühel on selleks eelis, et saada puhtalt oma staatuse eest palka, siis nõuan ka mina just sellist riigipoolset vastutulekut. Olen samuti abielus, lapsi mul ei ole. Kuna elu on nii pagana kallis, siis ei soovi kohe mitte mõelda lastele ja üleüldse tulevikule.