Eestlaste katk on lõputu vingumine
Samas unustatakse ära enda osa selles, milliseks on Eesti kujunenud. Lihtsam on süüdistada kõiki teisi ja kõiki nelja aastaaega veel takkaotsa. Mida eestlasel aga vajaka jääb, on enesekriitika. Kui kusagil näed viga laita, seal mine ja aita! See on ju sinu enda riik. Kui sa seda sõimad, siis ei muutu ta karvavõrdki paremaks. Tegutse, algata kodanikualgatus, kohtu saadikutega, paku välja lahendusi, hari ennast ja vajadusel kandideeri ise kohtadele, mille kaudu saab Eesti arengut suunata.
Kui aus olla, siis Eesti elul pole suurt häda midagi. Vigu on muidugi, aga kus neid siis ei oleks? Siis kui Eestis oli majandusbuum, kaotas rahvas mõistuse ja tarbis arutult kõike, mis pakuti. Kui algas üleilmne majanduslangus, olid korraga kõik teised süüdi, mitte kergekäeliselt ülejõu elanud eestlased ise.
Nüüd on korraga riik ja Ansip paljudel hambus. Mis ta siis teinud on? On hoidunud võlgu võtmast. Praegu on Eesti paremas majandusseisus, kui isegi mõned 50 aastat vabalt majandust arendanud riigid. Aga meil oli 50 aastat Nõukogude totalitaarset okupatsiooni, mil hävitati suur hulk väiketööstusi. Kogu majandus ja tootmine oli allutatud suure N-Liidu vajaduste järgi.
Rumal on praegu ikka veel kuulda süüdistusi, et Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse. Suuremat lollust ja lausrumalust annab ikka välja mõelda. No oletame, et Laar oleks kolhoosid ja sovhoosid alles jätnud. Aga mida see oleks tähendanud? N-Liitu enam ei olnud, kuhu oleks läinud kolhooside toodang? Eesti ei vajanud nii suurtes kogustes ei kala, liha, piima ega muid tooteid. Aga ilma turuta tootmist elus hoida ei saa.
Isegi N Liidu majandus varises kokku, olgugi et see oli kolhoose täis. Ei oleks need kolhoosid ka vabas Eestis mingit imet teinud. Sunniviisiliselt need moodustati ja loomulik oli nende likvideerimine. Asemele tulid talunikud oma maaga (kelle maa oli sunniviisiliselt liidetud kolhoosidega) ja vastavalt turu vajadustele ka suurtootjad.
Eestis on hea elada. Maailma mastaabis on Eestis isegi väga hea elada. Eesti kuulub nende väheste rikaste riikide kategooriasse. Eestlane võiks seda endale teadvustada. See ei ole iseenesestmõistetv, et sa saad puhast vett juua, et saad end pesta, et sul on katus pea kohal, et sa saad haiguse korral ravi, et su elu pole pidevalt ohus jne. Kas see jõuab ükskord eestlase ajusse, et enamusel maailmas neid mugavusi pole, mis on keskmises Eesti peres?
Aga ikka ei olda rahul ja vingutakse lakkamatult. Aeg oleks vingumine lõpetada ja kogu jõu ja mõistusega Eesti elu paremaks tegema hakata. See algab juba sellest, et võtad prügi maast ära, naeratad kaasinimesele. Enne vingumist proovi mõelda, kas tasub ikka vinguda või oleks mõistlikum midagi konstruktiivset tegema hakata. Alati on kergeb süüdistada riiki ja raskem iseend tegutsema sundida. Iga kodanik on osake riigist.
Ka kadedust on Eestis palju. No miks end vaevata sellega, et kellelgi on parem elu kui sinul? Pigem võiks tunda rõõmu sellest, et inimestel hästi läheb. Omal peab ettevõtlikkust ja mõistust olema. Kui neid aga pole, siis pole mõtet ka neile viltu vaadata, kel need omadused olemas on.
Loodame et see lugu vingumaiaid eestlasi jälle vinguma ei pane. Kuid kui paneb, siis võiks enne kümme korda sügavalt hinge tõmmata, siis peegli ette minna ja endale otsa vaadata ja kui siis veel soov on siia vinguvat kommentaari kirjutada, siis tuleb tõdeda, et see inimene pole võimelinegi adekvaatseks enesekriitikaks.
Ka vinguvate kommentaaride kirjutamine võib olla haigus, mida saab ravida ehk üksnes psühhiaatria. Aga vinguvate kommentaaride kirjutamisest loobumine ja konstruktiivsetele üleminemine polegi sugugi raske. Lihtsalt tuleb endale teadvustada kommenteerimise põhjus. Niisama tühja vinguda oskab ju igaüks. Seeavastu konstruktiivsete ja edasiviivate mõtete avaldamine nõuab mõistuse olemasolu.
Vingumine on katk, mis nakatab nõrku ja õpitud abituse all kannatavaid inimesi. Neist ja nende elust on isegi natuke kahju. Ehk see lugu paneb nad veidi mõtlema.
