Priit Kutser: e-valimiste turvalisuses kahelda on tabu
Kui ründad Eesti e-valimisi, ründad Eesti demokraatiat. Jah, seda ma nüüd teengi, aga heas mõttes, usus ja lootuses, et Eesti demokraatiale ei hakataks kunagi jutumärke külge pookima. Oluline on täna profülaktilises mõttes tasalülitada Eesti demokraatiat õõnestavad jõud, mis kerkivad esile just e-valimiste turvalisuse nõrkades kohtades. Pime e-usk e-Eestisse viib Eesti demokraatia varsti kindlasse e-põrgusse.
E-valimised ei ole täitnud neile pandud ootusi
Meie e-valimiste ajalugu läheb tagasi aastasse 2001, kui hakati otsima nn Eesti Nokiat. Tollal oli Eesti veel vapper e-tiiger, mitte magav kõuts, nagu täna. 10 aastat tagasi nähti edukates e-valimistes ühte Eesti kui e-riigi positiivset mainekujunduselementi.
Elektroonilistele valimistele seati mitmeid ambitsioonikaid eesmärke, mille poole püüelda. Näiteks oodati valimisaktiivsuse kasvamist, sest lisaks alati valimisvalmis pensionäridele, loodeti demokraatiaprotsessi kaasata ka muidu valimispassiivseid noori, kes põhiliselt just internetiavarustes seiklevad ning kelle jaoks valimisjaoskonda minek tundub kuidagi mõistetamatu. Lisaks loodeti, et tänu e-valimistele suureneb osalusdemokraatia Eesti Vabariigis. Kui tekib mõni tähtsam küsimus, mille osas oleks valitsusel tarvis rahvaga nõu pidada, siis esitatakse see küsimus internetikeskkonnas ning igaüks saab eitavalt või jaatavalt vastata, tehes seda ID-kaardi abil.
Valimisaktiivsust e-valimised tõstnud ei ole
Teatavasti oli valimisaktiivsus 2003. aasta riigikogu valimistel veidi üle 60% ja elektrooniliste valimiste võimalusega 2007. aastal 61%, viimastel valimistel 63%. Niisiis, valimisaktiivsuse loodetud suurt kasvu ei ole saabunud. Osa kindlaid valijaid on lihtsalt hääletusviisi vahetanud ja kõik.
Viimati andsid oma e-hääle 15% ehk 140 846 inimest, aga koguni 37% (398 637 hääleõiguslikku) jätsid üldse valimata. Seega, probleem on pigem selles, miks nii suur hulk inimesi valimas ei käi? Seesama mure on kogu aeg olnud ja seda olenemata e-valimistest. E-valimised, millelt oodati lahendust sellele probleemile, on valmistanud selles suhtes pettumuse.
E-valimised pidid tooma osalusdemokraatia tõusu?
Me ei saa rääkida siinkohal ka lubatud ja oodatud osalusdemokraatia kasvust, sest viimane referendum viidi läbi 2003. aasta septembris. Põhjusi rahvalt küsida, kasutades selleks e-valimisi, on ju korduvalt olnud. Viimane oleks võinud näiteks olla Eesti üleminek eurole või siis need koletud ja õigustamatud eelarvekärped, millega kaotas ainuüksi Tallinna linn oma eelarvest sadu miljoneid kroone (rääkimata veel teistest valdadest ja linnadest meie riigis) ja mistõttu on nii mõnigi valdkond Eestimaal kokkuvarisemise äärele viidud, nagu nt sotsiaalsüsteem. Miks vabariigi valitsus ei julge osalusdemokraatia korras rahva käest arvamust küsida?
Valimisjaoskonnas ja internetis antud hääled ei ole võrdsed
Kui kodanik läheb valimispäeval valimisjaoskonda valima, võime olla kindlad, et see on tema, kuna jaoskonnas tehakse kindlaks, et tegemist on selle konkreetse inimesega. Kui valija hääletab ID-kaardiga ja internetis, ei saa keegi olla kunagi kindel, et e-hääle andnu on ikkagi ID-kaardi omanik. Hääletaja võib olla igaüks, kellele ID-kaardi omanik on andud oma ID-kaardi ja paroolid, kas siis teadlikult, teadmata, tahtlikult või mitte-tahtlikult. Valimisjaoskonnas sellist probleemi ei ole.
Valimisjaoskonnas ei tohi kabiinis valijaga kaasas olla kedagi. Ta peab olema oma hääletamisotsuses mõjutamatu. Isegi valimisjaoskonnas olevad inimesed ei tohi ju valijat kuidagigi mõjutada. Keelatud on anda valimissoovitusi, isegi mõne erakonna pastapliiats valimiskabiinis on keelatud. Samas, e-valimiste puhul on asjad kuidagi hoopis teisiti. Kõik on lubatud: valida saab purjus peaga, mitte ID-kaardi omanik ise, hääletamise juures võib olla mõjutajaid jne. Kui valimisjaoskonnas on meil kindel kontroll, siis e-hääletamise juures see puudub. See on Eesti demokraatia seisukohast aga lubamatu olukord.
