Näiteks kui kõrgemal pool otsustatakse, et vähkkasvajal on ka õigus elule, ja nüüdsest tuleb sellesse sallivalt suhtuda, siis inimesel ei jäägi muud üle, kui sellele diktaadile alluda.

Selline asjade korraldus on nö dmokraatiale omane. On öeldud, et "demokraatia on halvim valitsemise vorm, kuid midagi paremat ei ole ka leiutatud". Ja ongi asi otsustatud ning paika pandud - võta või jäta. Kui püüda demokraatiale alternatiivi leida, siis tembeldatakse sind kiiresti demokraatiavastaseks ja pannakse suu kinni. Kuidas siis saab demokraatiale alternatiivi üldse pakkuda ja midagi paremat välja mõelda, kui sind kohe ebademokraatias ja "kümnes surmapatus" süüdistama hakatakse? Nii ongi ring täis ja demokraatiaks nimetatav ebademokraatia valitseb uhkelt edasi.

Miks ma pean sallima neid nähtusi ja inimesi, kes on minu tõekspidamiste vastandid? Samal ajal demokraatiale alternatiivi pakkujad pannakse kohe paika ja kuulutatakse persona non grataks, kuid minu seisukohtade vastaseid pean ma sallima. Kas see on siis demokraatia? Kui mul on õigus valida subjektiivsete kriteeriumite alusel sõpru, siis miks ma ei võiks näiteks oma ettevõttese samadel alustel töölisi värvata? Ettevõtjal peab olema õigus kujundada omal vabal valikul ettevõtte kosseis ja sellest tulenevalt sisekliima. Seda ei tohiks tõlgendada diskrimineerimisena, kui teatud inimesi ei taheta mingitesse ettevõtetesse, asutustesse või ühingutesse. Väljajääja võib end tunda solvatuna ja tõrjutuna, kuid selline ongi elu - igaühel on omad tõekspidamised.

Võtame sellise nähtuse nagu sõprus. Inimene ei ole igaühega sõber, sõpru valitakse. Ei ole nii, et inimesele ebameeldiv isik lihtsalt tuleb ja teatab, et nüüd ma olen su sõber, palun kutsu mind enda juurde külla, ava külmkapp, kata laud, küta saun ja tee mulle magamisase enda voodisse. Kui midagi sellist juhtuks, siis saadetaks selline nahaalne tegelane kohe pikalt. Tundku ta end siis solvatuna või mitte. See on vaba kodaniku õigus valida ise omale sõpru. Kusjuures seda võib teha täiesti ebaadekvaatsete kriteeriumite alusel. See pole kellegi teise asi midagi siin ettekirjutada.

Kui kellelegi ei meeldi mõne inimese välimus, nahavärv, ninakuju, tema maailmavaade, pikkus või kasvõi riietumisstiil, ja ta ei taha sellist tegelast oma sõbraks, siis nii ka on. Vägisi ei saa kellegi sõbraks olla, ja otsustajaks on lõpuks ikkagi see, kes omale sõpru valib. Keegi ei saa kusagilt kõrgemalt poolt ette kirjutada, et nüüd pead selle ja sellega sõbrustama hakkama.

Kuidas siis erineb eeltoodud näitest riiklik sallivusepoliitika? Sel juhul pean ma sallima igaühte, kes seda nõuab. Ma pean avama oma kodu (ehk siis riigi) väravad igaühele, kes siia sisse tahavad tulla. Ma pean neid sallima. Ma pean sallima neid, kes avalikult lagundavad minu moraali- ja eetikanorme. Riiklikul tasandil ei saa ma otsustda, kellega nö sõber olla. Seda otsustab minu eest keegi kusagil kõrgel. Ja kui ma nende tahtmise järgi ei käitu, võivad järgneda riiklikud karistussanktsioonid minu vastu. Selline on siis demokraatia.

Kuhu selline suur sallivus viia võib, näeme juba siinsamas Eestis. Eestis pole kunagi mingit venelastevastast diskrimineerimist olnud, kuid Venemaa ja siinsete venelaste pidev kisa sellel teemal on teinud Eesti riigi nii järeleandlikuks, et sisuliselt on kehtestatud Eestis mitteametlik kakskeelsus. Mis on aga selle tagajärg? Äsjane uudis kinnitas ammust kartust, et Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast ja mujalt venekeelsest ruumist on sisseränne Eestisse järjest suurenev. Kõik tahavad tulla siia maale elama, kus venekeelseid kohalike venelaste ja Venemaa pideva hala kohaselt "diskrimineeritavat". Tegelikult saame me kõik aru, et Eestisse emigreerutakse Idast just seepärast, et siin ei ole mingit diskrimineerimist. Eestlased on lihtsalt liiga sallivad.