Kui sa leiad endale inimese, kes sulle välimuselt meeldib, võib ta pärast osutuda hoopis isekaks ja enesekeskseks. Mõni aga, kes ei näe välja täpselt nagu modell, võib olla südames väga hea. Seal tulebki välja raske küsimus - kumb on ikkagi tähtsam, kas iseloom või välimus?

Hiina filosoof Kong Fuzi ütles kunagi: „Ilu on kõikjal, ent igaüks seda ei märka.“ See lause on imekspandavalt tõene. Absoluutselt kõiges võib midagi ilusat näha. Igas inimeses on midagi tähelepanuväärt, olgu selleks ta iseloom, hea välimus, kenad silmad vms. Nii on ka elu puhul – sul või olla kõige masendavam periood üldse, aga järele mõeldes leiad sa kindlasti sealt midagi head, isegi kui selleks on kas või sinu parim sõber/sõbranna.

Inimestel juhtuvad olema eelarvamused. Reklaamid on nn tagunud pähe, et mida peenikesem sa oled, seda parem ja kenam. See võib tekitada pisut tüsedamatele inimestele aga depressiooni, mis võib viia ka söömishäiretni. Tegelikult peaks aga kõiki inimesi võrdselt vaatama, ei tohiks eelarvamuste taha kinni jääda.

Ma arvan, et kõige tähtsam on siiski iseloom. Keegi ei tahaks veeta oma vanaduspõlve inimesega, kellel on halb iseloom aga hea välimus. Alguses võib see tunduda huvitav ja tore, aga kui inimesega ei ole millegistki rääkida, ei tule suhtest mitte kui midagi välja.

On juhtunud ka olukordi, kus isik on surunud maha oma iseloomu ja tahte lihtsalt sellepärast, et olla populaarne. See võib aga viia depressioonini.

Koolides kiusatakse inimesi, kes on teistsugused ja omamoodi. Inimesi peaks aga võtma, nagu nad on. Igal ühel on oma mõtted, oma tahtmised. Kui ta on teistsuguse välimusega, peaks seda lihtsalt aksepteerima. Inimesel on õigus käia riides ja teha ennast selliseks, nagu ta ise tahab.

Olen ise kogenud juhuseid, kus ma eelarvamuste tõttu olen kindel, et teine inimene on ülbe ja enesekeskne. Siiski temaga rääkides, avastan ma, et ta on tore ja temaga on lõbus.

Ma usun, et inimestele meeldiks mood ka siis, kui moelavadel käiksid ringi normaalsed naised ja mehed, mitte piitspeenikesed. Paljud inimesed ei julge isegi rannas käia, ainult arvamuste pärast. Ükskord enda sõbrannat randa kutsudes, keeldus ta tulemast, öeldes et ta on liiga paks. Tegelikult on ta peenike ja ei peaks üldse muretsema. Üleliigne muretsemine ei tee head.

Olen kindel, et igaüks valiks endale inimese, kes on enesekindel ja julge, rahul oma välimusega.

Linnas käies olen tähele pannud inimesi, kes on ennast meigikihi taha ära peitnud. Nende arvates on see ilus. Ma arvan, et see pole nii. Inimene ei peaks ennast muutma, vaid tunnustama seda, mis tal on. Õrn meik on alati ilus, aga kui asi läheb juba radikaalseks, hakkab see jubedaks muutuma. On ka isikuid, kes tahavad näha välja väga pruunid ja käivad sellepärast solaariumis liiga tihti. Minu arvates näevad nad lihtsalt välja nagu nn grillkanad.

Mõnede allikate järgi on eestlased just ühed nende seast, kes on eelarvamustega ja leiavad, et inimesed peaksid olema ühesugused. Ma loodan tõesti, et see nii ei ole. Me ei tohiks mõelda teisest inimesest halvasti, me peaks hoopis teineteist austama.

Isegi, kui sa arvad, et teine isik on halva välimusega, ei tohiks seda talle näkku öelda ning tõesti, kui on vaja seda öelda, tuleks lihtsalt mainida, et sa pole minu maitse. See ei tee üldse nii palju haiget.

Minu arvates peaksid inimesed üksteist austama ja armastama. Kindlasti on tähtsad nii iseloom kui välimus, aga kokkuvõtteks on iseloom mitu korda tähtsam. Teise inimesega tuleb ennast lõbusalt ja vabalt tunda ja see pole võimalik, kui iseloom pole selleks sobilik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid