Miks ei tohtinud nõukogude ajal teletorni vihmavarjuga minna?
„Mul on hea meel, et meie kampaania osutus edukaks – laekus mitmeid fotosid ning hulgaliselt kirjalikke mälestusi. Kindlasti on neist abi ajaloolise ekspositsiooni põnevamaks muutmisel,“ sõnas SA Tallinna Teletorni juhataja Riina Roosipuu.
„Enim saime infot 1991. aasta augustikuu sündmuste kohta, mil nõukogude sõjavägi ründas teletorni. Palju meenutusi laekus ka legendaarsest teletorni kohvikust – seda nii fotode kui ka humoorikate jutukeste näol – meenutati nii kalamarjaga pannkooke kui ka suhkruäärega morsiklaase. Üks põnevamaid saadetisi oli viiepildiline ülevaade torni jalamil oleva elamukvartali kasvamisest kahe aastakümne vältel, pildistatuna teletorni vaateplatvormilt.
Näiteid mälestustest:
Leib muutus saiaks
Kuid ikka kõige erilisem mälestus oli see, et mina tahtsin toidu kõrvale leiba, kuid kelner ütles, et leiba pole, sest teletorni tuuakse toit liftiga üles ja kuna see on nii kiire lift, siis muutub alati leib saiaks. Ja mina uskusin seda, sest teletorn oli nii pikk ja lift jõudis tõesti nii kiiresti üles ja alla, et see oli igati loogiline, et leib muutub saiaks.
Soome paistis kätte ära!
Ka minu mälestused jäävad 80ndate teise poolde, kui õhtuti sai Teletorni kohvik-baaris jalga keerutatud ja õhtu hämaruses linna tulesid imetleda ja alati ei väsitud mainimast, et selge ilmaga näeb Helsingi linna tulesid, mida sai ka alati silmad punnis küünitada-vaadata, oli see ju meie jaoks veel kauge helesinine unistus!
Pass pidi olema, vihmavari oli keelatud
Kõige esimene mälestus on selline, kui torni veel polnudki, käisime isaga vaatamas eemalt, kuidas seda ehitatakse. Restos käisin esimest korda nõuka ajal, all valvur võttis passi enda kätte ja kontrolliti, ega vihmavarju pole kaasas. Ma ei tea, kas nad sellel ajal arvasid, et saab vihmavarjuga nagu Mary Poppins Soome ära lennata sealt? Viimane mälestus aga selline, kui torni otsast langevarjur maandus meie aeda õunapuu otsa.
Vene sõdurid sõid kõhu täis ja muutusid sõbralikuks
Olin tol õhtul telemajas tööl. Kusagil vastu varahommikut levis kuuldus, et nõukogude soomusmasinad liiguvad teletorni suunas. Sõitsime noorema venna Paavo autoga pimeduses kohale, kuid hilinesime, kuulsime kuidas purunevad klaasid klirisesid – vene sõdurid murdsid läbi uste torni sisse. Kaugemale väravast ei saanud, seal seisid kaks vene sõdurit automaadid kaelas, kiivrid peas, ees. Hakkas kogunema uudistajaid. Tehti juttu soomusmasinatest väljavaatavate sõduritega, seletasime neile Moskvas toimuvast, millest neil ilmselt aimugi polnud. Kuulati vaikides ja kedagi nad ei ähvardanud. Päeva peale keegi aktiivsem hakkas organiseerima vene sõduritele toitu, mis ka kohale toodi. Võtsid vastu ja sõid. Pikapeale ronisid mitmed neist soomukitest välja küll automaadid käes, kuid erilist vaenulikkust ei ilmutanud.
