Teder: jälitustegevuse seadus on põhiseadusega vastuolus
Õiguskantsler on seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus on põhiseadusega vastuolus osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata, teatas õiguskantsleri pressiesindaja.
Õiguskantsler analüüsis kriminaalmenetluse seadustiku ja jälitustegevuse seaduse põhiseadusele vastavust osas, mis võimaldab edasi lükata isiku teavitamise tema õigusi riivanud jälitustoimingu tegemisest. Seaduste kohaselt tuleb jälitustoimingust viivitamata teatada isikule, kelle suhtes toiming on tehtud (nt kuriteos kahtlustatav), ning isikule, kelle perekonna- või eraelu on jälitustoiminguga riivatud (nt pealtkuulatava isiku vestluspartner). Prokuröri või jälitusasutuse juhi loal võib jälitustoimingust teatamise edasi lükata muu hulgas kriminaalmenetluse kahjustamise, kuritegevuse soodustamise ja jälitustegevuse kahjustamise ärahoidmiseks. Seega kehtib jälitustoimingust viivitamata teavitamise põhimõte, ning teavitamise edasilükkamise korral tuleb isikut tagantjärele teavitada kohe, kui teavitamist takistavad põhjused ära langevad.
Jälitustegevuse kui isikuandmete salajase kogumise, kasutamise ja säilitamisega sekkub riik inimese privaatsfääri ning võib riivata isiku mitmeid erinevaid põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi: perekonna- ja eraelu puutumatust, õigust sõnumisaladusele, kodu puutumatust, samuti informatsioonilist enesemääramisõigust, mis tähendab isiku võimalust ise otsustada, kas ja millises ulatuses tema kohta käivaid andmeid töödeldakse. Põhiseadusest tulenevalt on isikul õigus seadustes sätestatud korras tutvuda tema kohta riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustes hoitavate andmetega. Isiku teavitamine tema õigusi riivavast ja salaja läbiviidud riigi toimingust on oluline ka tulenevalt inimväärikuse põhimõttest ning teiseks seetõttu, et teavitamisega luuakse isikule võimalus kasutada oma õiguste kaitseks vajalikke õiguskaitsevahendeid. Kui isikut jälitustoimingust ei teavitata, ei saa inimene oma õigusi kaitsta, sh pöörduda ka kohtusse. Sealjuures võivad isiku õigused ja vabadused saada rikutud kas jälitustoimingu tegemisel või jälitustoiminguga saadud teabe säilitamisel, kasutamisel või muul töötlemisel. Seega on isiku teavitamine oluline meede vältimaks jälitustoimingute põhjendamatut kasutamist.
Jälitustoimingust teavitamine lükatakse olenevalt menetlusliigist edasi prokuratuuri loal või jälitusasutuse, nt vangla, politsei- ja piirivalveameti, maksu- ja tolliameti juhi loal.
Teavitamise edasilükkamiseks loa andmisel tuleb kaaluda, kas inimese teavitamine jälitustoimingust kahjustaks nt kriminaalmenetlust või jälitustegevust või soodustaks kuritegevust. Nii kaua, kuni seaduses sätestatud eesmärk, mille tõttu isiku eest varjatuna tema kohta teavet kogutakse, ei ole saavutatud (nt kriminaalmenetluse kohtueelne uurimine kestab), on põhiseaduse järgi lubatav ka jälitustoimingust teavitamise edasilükkamine. Jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alused on seaduses sõnastatud viisil, mis eeldavad määratlemata õigusmõistete sisustamist ja hindamist. Näiteks kuritegevuse soodustamise oht jälitustoimingust teatamise edasilükkamise alusena on väga lai. Seega kaasneb seaduses määratlemata aluste andmisega oht aluste liiga laiaks tõlgendamiseks ja meelevaldseks kohaldamiseks, st isiku teavitamise edasilükkamine ei pruugi olla piisavalt põhjendatud.
Õiguskantsleri hinnangul peab kontroll jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle olema piisav ja tõhus, et välistada üksikjuhul isiku põhiõiguste kaitsega vastuolus olevad väärtõlgendused ning riigi omavoli. Kuna seadus annab prokuratuurile ja jälitusasutusele õiguse jälitustoimingust teavitamise viivitamatusest kõrvale kalduda, siis peab selline kaalutlusõiguse kasutamine olema kontrollitav isiku poolt vaidlustatuna vaide-, kaebe- ja või kohtumenetluses. Olukorras, kus isik ei ole jälitustoimingutest teadlik, peab jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli tagama tema eest riik. Kui täitevvõimu teostatakse salaja, on omavoli võimalus ilmne ja see võib lõppastmes ohustada demokraatiat tervikuna.
Seaduste kohaselt saab jälitustegevuse seaduslikkust ja teavitamise edasilükkamist kontrollida täitevvõimu siseselt teenistusliku järelevalve raames; kriminaalmenetlusega seonduvate jälitusmenetluste puhul teeb järelevalvet prokuratuur; parlamentaarset kontrolli teostab Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, olulisel kohal on kohtulik kontroll (jälitustoiminguks eelneva loa andmine või järelkontroll kaebuse lahendamise menetluses).
Indrek Teder on seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus ei näe ette tõhusat ja selget sõltumatu järelevalve korda jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle üksikjuhtumil, v.a kui isikut hiljem teavitatakse või ta saab jälitustoimingust muul viisil (juhuslikult) teada.
Reaalse järelevalve seisukohalt on oluline, kas ja kuidas toimub praktikas isiku jälitustoimingust teavitamata jätmise põhjendatuse kontroll. Õiguskantsler tuvastas, et prokuratuuri kontroll jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle pärast kriminaalmenetluse lõppu on pisteline; puudub väljakujunenud kohtupraktika jälitustegevusest teavitamiskohustuse täitmise kohta; riigikogu erikomisjon ei ole jälitustoimingust teavitamise ja teavitamise edasilükkamise järelevalvega seni tegelenud; puudub muu sõltumatu kontroll teavitamiskohustuse täitmise ja teavitamise edasilükkamise üle.
Õiguskantsleri seisukoha kujunemisel on oluline ka asjaolu, et seadustes ei ole sõnaselgelt öeldud, et kui jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alused ei lange aja möödudes ära, kas siis võib jätta isiku varjatud teabekogumisest üldse teavitamata. See põhiõiguste kaitse seisukohalt oluline küsimus peab olema lahendatud seadusega ja seda ei saa jätta üksnes praktikas täitevvõimu sisustada.
Õiguskantsleri hinnangul ei ole jälitustoimingutest teavitamise üle kontrolli teostamine enne isiku enda poolt kohtusse pöördumise võimalust sõltumatu järelevalvega piisavalt tagatud. Õiguskantsler leiab, et jälitustoimingust teavitamise edasilükkamist võimaldavad sätted ka koosmõjus muude menetlusgarantiidega ei maanda piisavalt riigivõimu omavoli ohtu üksikjuhtudel. Isiku teavitamata jätmise üle peab järelevalvet teostama või teavitamata jätmiseks loa andma sõltumatu organ. Prokuratuuri järelevalve jälitustoimingute seaduslikkuse üle on oluline, kuid see ei ole käsitletav sõltumatu kontrollina. Õiguskantsleri hinnangul on jälitustoimingust teavitamise üle tõhusa kontrollisüsteemi loomiseks seadusandjal erinevad võimalused. Nii saab põhiõigusi intensiivsemalt riivavate jälitustoimingute või pikemaajaliste jälitusmenetluste korral teavitamise edasilükkamise siduda nt kohtult loa küsimise nõudega või näha ette täiendavaid piiranguid selliste jälitustoimingutega saadud andmete töötlemisele.
Kokkuvõttes leiab õiguskantsler, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus koosmõjus teabe jälitustoimingutega kogumist reguleerivate teiste seadusesätetega on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus 01.01.2012 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku jälitustegevusega seonduv uus regulatsioon.
Kuigi õiguskantsleri menetlus ja käesolev ettepanek keskendusid jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise osadele ja mitte kõikidele alustele, on õiguskantsleri seisukohad suurel määral kohaldatavad ka jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise ülejäänud õiguslikele alustele. Seetõttu on seadusandjal otstarbekas vaadata üle jälitustoimingust teavitamise süsteem tervikuna.
Õiguskantsler alustas menetluse avalduse alusel, milles paluti kontrollida isiku jälitustoimingust teavitamise pikaks ajaks edasilükkamise põhiseaduspärasust. Jälitustegevuse regulatsiooni põhiseaduspärasus on nii üksikisiku põhiõiguste kaitse kui ka demokraatliku õigusriigi toimimise seisukohalt väga oluline küsimus. Seetõttu on jälitustegevuse regulatsiooniga seonduv laiemalt ka õiguskantsleri üks prioriteete 2010.-2011. aastal.
