Avalduse tekst on järgmine:

„Mina, Omar Ossama Binladin ja mu vennad, Ossama Binladini (OBL) seaduslikud lapsed ja pärijad, oleme märganud meie isa tapmise uudise laialdast kajastamist, kuid pole olemasolevate tõendite – surnukeha, fotode ja videotõendite puudumise tõttu veendunud, et meie lihane isa on surnud. Seetõttu otsime me selle pressis tehtava avaldusega lõplikke tõendeid, et uskuda lugusid, mis on avaldatud seoses 2011. aasta 2. mai operatsiooniga Geronimo, ja mida on deklareerinud Ühendriikide president Barack Hussein Obama oma kõnes, kus ta ütles, et tema andis loa selle operatsiooni läbiviimiseks ja OBL-i tapmiseks ning hiljem kinnitas tema surma.

Kui OBL on selles operatsioonis tapetud, nagu Ühendriikide president on väitnud, siis esitame me küsimuse, tuginedes ajakirjanduse teadetele, miks relvastamata meest ei vahistatud ega mõistetud tema üle kohut, nii et maailma inimestele oleks selgunud tõde. Kui ta hukati viivitamata, siis seame me kahtluse alla sellise mõrvamise sündsuse, kus mitte ainult rahvusvahelist õigust pole jultunult rikutud, kuid USA on andnud väga erinevat eeskuju võrreldes sellega, millele Lääne ühiskond rajaneb, mille puhul kehtib õigus õiglasele kohtuprotsessile ja süütuse presumptsioon kuni süü tõestamiseni kohtus. See on nüüd ohvriks toodud. Kohtuprotsess OBL-i igasuguste kuritegude üle oli võimalik, nagu oli kohtuprotsess Iraagi presidendi Saddam Husseini ja Serbia presidendi Slobodan Miloševići üle. Me jääme selle juurde, et meelevaldne tapmine ei ole lahendus poliitilistele probleemidele ja seda tuleb vaadelda kuriteo õigustamisena õigluse jaluleseadmisega.

Samuti pole eriüksuse vääriline tulistada Binladini relvastamata perekonnaliikmeid ning tappa naine ja üks tema poegadest.

Kõige tähtsam on aga see, et kui on üldiselt teada, et OBL-i perekond elab ühes paigas väljaspool Saudi Araabia Kuningriiki, siis miks ei võetud nendega ühendust, et üle anda surnukeha. Tema kiire ja tunnistajateta matmine merel jättis perekonna ilma võimalusest tegutseda moslemi mehe usuliste õiguste järgi.

Lõpuks, nüüd, kus operatsioon on lõpule viidud loodame me, et Pakistani valitsus annaks üle kõik perekonna alaealised ja et kõik perekonnaliikmed võiks taasühineda ühes kohas ja naasta oma päritolumaale, eriti perekonna naisliikmed, et vältida edasist rõhumist ning selleks otsime me rahvusvahelist toetust.

Nõustumata viisidega, kuidas OBL oma asja kuulutas, uskus ja tegutses, nõuame meie, Omar Ossama Binladin ja minu vennad, Ossama Binladini (OBL) seaduslikud lapsed siinkohal ÜRO juurdlust, et jõuda selgusele täpsetes faktides, mida väidavad Ühendriigid fundamentaalse küsimuse kohta, miks meie isa ei vahistatud ja kohtu alla antud, vaid hukati viivitamatult ilma kohtuta. Me esitame need küsimused ÜRO-le, islamikonverentsi organisatsioonile ja Ühendriikide presidendile, et perekonnale esitataks vajalikud tõendid eraviisiliselt või avalikult, et panna meid uskuma seda, mida nad väidavad, ning et kõik alles jäänud perekonnaliikmed viidaks tagasi kodumaale ja ühendataks pärast vajaliku esialgse uurimise lõppu.

Tehes seda avaldust tahame me maailmale meelde tuletada, et Omar Ossama Binladin, meie isa neljandana sündinud poeg, on isaga alati eri meelt olnud selles, mis puutub vägivalda, ja on alati saatnud meie isale sõnumeid, kus ütles, et isa peab muutma oma teguviise ning et ühtki tsiviilisikut ei tohiks rünnata ühelgi tingimusel. Vaatamata sellele, et ta on avalikult isaga vastuollu läinud, ei ole ta kunagi kõhelnud hukka mõistmast vägivallaakte ja väljendanud kurbust ükskõik milliste ja kõigi rünnakute ohvrite üle. Nagu ta mõistis hukka meie isa, mõistame meie nüüd hukka Ühendriikide presidendi relvastamata meeste ja naiste hukkamiseks käsu andmise eest.

Kui neile küsimustele ei vastata, oleme me sunnitud pöörduma rahvusvaheliste õigusfoorumite poole, nagu on rahvusvaheline kriminaalkohus ja ÜRO rahvusvaheline kohus ning ÜRO peab märkama rahvusvaheliste seaduste rikkumist ja aitama meil saada vastuseid sellele, milleks meil on seaduslik õigus. Koostatud on meeskond tuntud Briti ja rahvusvahelistest juristidest ning võidakse astuda vajalikke samme, kui 30 päeva jooksul sellest avaldusest mingeid vastuseid ei anta.“