62-aastase Vadim Polištšuki vabastamine kaks aastat enne talle mõistetud üheksa-aastase vanglakaristuse lõppu on viimane lüli nende otsuste ahelas, mille õigustamiseks on leitud pädevad juriidilised argumendid, kuid mida tavaline õiglustaju keeldub aksepteerimast.

Mis riik see on, kus aastatepikkuse naise- ja lastepeksmisstaažiga pintsaklipslased kõnnivad pärast arutult venitatud kohtuprotsesse vabade ja sisuliselt karistamata meestena mööda kodulinna tänavaid? Mis riik see on, kus jõhkrate vägistamiste eest mõistetakse heal juhul tingimisi karistusi? Mis riik see on, kus palgamõrvade tellijad istuvad ära kolm neljandikku karistusest ja vabanevad siis ennetähtaegselt?

Eesti justiitssüsteemil on vaja end kätte võtta. Ei ole võimalik, et vanglate ülerahvastatuse, teise (kolmanda, neljanda...) võimaluse või mis
tahes muu sellise sildi all sünnib meie kohtutes jätkuvalt otsuseid, mis naeravad näkku nii kuritegude ohvritele ja nende omastele kui ka ühiskonnale laiemalt. Rääkimata sellest, millise signaali saadavad sellised kohtuotsused kurjategijatele - andke minna, me teeme kõik, et teie karistus võimalikult kerge oleks!

Me ei nõua isegi karistuste karmistamist või seaduste muutmist - Eestil on lõviosa kurjategijate karistamiseks olemas väga hea seadusandlus ning piisavalt ranged karistused. Kohtud peavad lihtsalt hakkama aru saama, et kurjategijate lõputu mõistmine viib selleni, et langeb kohtute endi prestiiž nii avalikkuse kui kurjategijate silmis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid