Kalle Mälberg: Mina, Aasta Ema!
Kalavenelaste mehed käisid tõrvatud paadiga mõrratokke vaatamas, naised küürutasid sibulapeenral, persed püsti. Mehed jõid ja kaklesid, naised tegid süüa ja kantseldasid lapsi.
Nüüd aetakse kõik sassi. Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi / on jätnud meid häppi (Heiti Talvik).
„Erinevus rikastab”, patras üks aher neiu, projektijuht, Vabariigi Kodanike saates, kuni Rannamäe tema eurovada katki lõikas. Vikerkaarevärvid tungivad peavoolu, heterod laulavad poliitkorrektset mažoori vähemusele. Kas eurosaadik halvustas neegriga amelejat ööklubis või polnud seda mitte — meediateema, kistud, missugune!
Minagi tahan osaleda missivõstlusel, nagu Queenslandis, kus üks mees võitis Sunshine Questi tiitli. Pardon! Kus on soolise võrdõiguslikkuse volinik öelnud, et iludusvõistluse peab võtma just naissoost kaunitar?
* * *
Venelased on rohkem meile sarnased vennad kui keelesugulased soomlased. Mitut soome kirjanikku te teate? Ent vene kirjandust tunneb iga haritud inimene…
Venelased on meid 44 korda vallutanud (need professor Uluotsa sõnad on raiutud Mehikoorma rannas kivisse!), tapnud, vägistanud meie naisi, õdesid ja emasid. Ikka vabaduse, vendluse ja võrdusega huulil. Aga sündinud on ikka ja jälle eestlased. Nagu müütilisest orjaajast, legendaarsest esimese öö õigusestki.
Räägitakse, et Eestis pole olnud suuremat „andmist” kui Saksa ajal. Omad mehed olid kes küüditatud Venemaale, kes Sinimägedes rinnet hoidmas. Eesti naised hullusid siidisukkade, ersatsšokoloaadi ja saksa ohvitseride peente maneeride järele.
Eesti naise süda on kui tursapea / kellele ta kuulub, seda ta / isegi ei tea, laulsid leegionärid ja peksid Härjapea koolmes (so tänase Olümpia hotelli ja keskturu vahel) asunud litsimajad puhtaks. Sama tehti Tartus Aia (tänase Vanemuise tänava) bordellidega.
Panso kirjutab oma Päevaraamatus, kuis ta 1941. aastal läks aurulaevaga Tartust Võõpsusse ja leidis Räpinast lahke taluperenaise, kelle mees rindel. Aga trikimehel oli sellest vähe — tema vajas lavastust. Panso, koolitatud häälega, rääkis, et tegelikult on ta võõrriigi diversant. Millise? Pole tähtis. Seda innukamalt Räpina naine teda armastas…
Kas eestlased ja eestivenelased, Kuperjanovi pataljoni raske talvise retke relvavennad, hoiaksid koos fronti Idavallil, kui Venemaa, moslemite poolt Volga-Uraali joonelt kõht lõhki lõigatud, Euroopasse valguma hakkab?
Ent kuhu on vendluse kõrvalt kadunud õesus? Asendunud õelusega? Kelle Ema seob sõjamehe haavad ja põetab rindemeest?
Ei aita siin multikult, integratsioon ega assimilatsioon. Diskursus, paradigma, narratiiv… Ei seleta need ega muud peened sõnad igiemadust kuidagi.
* * *
Ma olen palju naisi õnnelikuks, ja samuti õnnetuks teinud. Mõned neist on ka õnnelikeks emadeks saanud. Mu on nende emaduses oma osa. Nagu käoisal käblikupesas, nagu konnaisal kullestetiigis.
Vahel tahakski minna Sinu sisse, Sinu asemele, minu laste Ema! Hetketi tahaks tunda seda katarsist, orgasmijärgset, kui seemnepurske järel isane, jorss, sinu (st Minu!) peal norsatab, et siis ärgates ägisedes oma lõtva keret poti peale vedada. Mis tunne see oli või on, Aasta Ema?
Moodne ühiskond ja kappav meedia otsib aina uusi ja tavatumaid viise, kuis kütta toda üht ajukääru, mis päästikule vajutamise hetkel blokeerib kõik ülejäänu: sa ei tunne nälga, janu ega valu. Vaid ejakulaat, see välkvalge hetk, ruulib… Et siis musta kahetsusse langeda.
Post coitum omne animalium triste est — pärast purset on iga loom kurb…
Prostsai, ljubimõi gorod!… See you later!… Helistame homme!
Ja ikkagi! Olgu maailm milline koledus tahes, surm siin või Siberis, tulgu või Pol Poth! Nii sünnivad meie lapsed, loomuldasa.
Astuge trammi, vaadake vagunis istuvaid ja seisvaid inimesi — omaette olekus, ükskõiksete, vahel tülpinud nägudega. Kui mitme kaasreisija näos märkate poolelijäänud suudluse jälgi? Mitmel on märgata eeloleva armulõõma aimu või äsjanautinu hetkepeegeldust?
Tehke katset! Auhinnaks on Armastus Trammitrepil. Leitust võib ette kanda aadressil taevaisa.ee.
* * *
Kevad ja tärkav mätas. Aina tehakse jätkuvalt sugu, mida mõned seksiks kutsuvad. Armastatakse — see on iseasi! Sünnitavaid naisi tekib nagu teelehti pärast jalgraja tallamist. Mehi pole veel siiani sünnitama saadud — vaat kus tööpõld rinnahoidjapõletajatest võrdõiguslastele!
Maailm on üksainus suur silmakoobas, milles pöörleb kõikenägev ja mõistev silmamuna, nimetage seda Loojaks või Jumalaks.
Õiglaselt ebaõiglane elatud ja veel järelejäänud elu. Aga päeva lõpus on Ema ikka see, kes haigetsaanu laudsile aitab ja haavadele peale puhub. Kaunis ja kole, valus ja ilus. Elu sündimise ime.
Head emadepäeva!
