Lõik raamatust: Valitsusjuht Savisaar püüdis Toompealt salakäiku pidi põgeneda
"Savisaare müstilisus, hoomamatus ja legendaarsus seisneb paljuski selles, et ta on osanud oma tegelikku nägu varjata. On vaid kümme kuni viisteist inimest, kelle ta on endale tõeliselt lähedale lasknud, ning kes on näinud tema poisilikku rõõmu, vanamehelikku kibestunud ängi, lapsikut solvumist ja ärritumist või isalikku hoolt.
Kadunud president Lennart Meri rääkis oma lähikondsetele järgmise loo. 15. mail 1990, mil Interrinne ründas Toompead, istus Savisaar valitsusjuhina oma Toompea kabinetis. Rahutut rahvast tuli aina juurde, punalippude lehvides oli õhus vaimset ja füüsilist rüselemist. Toompea lossist läheb mäe peale mitmeid salakäike. Savisaar olla Meri meenutuste kohaselt soovinud lossist ühe käigu kaudu väljuda. Kuna neid käike polnud aga keegi pikalt kasutanud, lõppes põgenemistee ühe roostetanud lukuga ukse taga, mis jonnakalt ei avanenudki. Teekond jäi katki ja sündisid Savisaare legendaarsed raadioeetri vahendusel edastatud laused: „Toompead rünnatakse. Ma kordan, Toompead rünnatakse.”
Anekdoodikangelaseks ja laulu sisse ei satu inimesed, kelle autojuht teaks igal hommikul, kuhu päevatee viib või mis kell õhtul võiks naine kodus laua katta. Vabandust, neil ei olegi autojuhti. Anekdooti ei satu ka need, kes lahkuvad kohtumistelt õnneliku teadmisega, et suutsid anda endast parima ja mitte kedagi ärritada. Savisaar on mitme laulu sees ja anekdootideski kurikavala Supermani kehastus: „Kuidas teada, et poliitik valetab? Võtame Mart Laari. No võtame! Tema valetab siis, kui hakkab silmi pööritama. Aga Savisaar? Savisaar? No... Tema puhul on võimatu öelda, kuna keegi ei tea, milline on ta siis, kui tõtt räägib.”
Ühel 1994. aasta riigikogu tööpäeval läks tulevane proua Vilja Savisaar, toonase riigikogu aseesimehe Edgar Savisaare nõunik sotsiaaldemokraatide leeri juhi Eiki Nestori juurde ja teatas salapäraselt: „Riigikogu aseesimees sooviks kohtuda...” See on Savisaarele omane, et keegi tema abidest, alluvatest ja nõuandvatest „vihmavarjudest” ei kutsu teda Edgariks või Savisaareks. Ikka, nagu ka antud juhul, kas riigikogu aseesimees, minister või linnapea. Ja seda ka kõige süütumates vestlustes. Toona veel neiupõlvenime Laanaru kandnud Vilja arusaadav selgitus kahe partei ühistest sotsiaalsetest puutepunktidest ja võimalusest valimistel koostöös vastaste seljad prügiseks teha, tõigi ühise laua taha Savisaare oma saatjatega ja Nestori koos Marju Lauristiniga. Ent kerge elevus ei kestnud kaua. „Tulime siia teie kutsel,” alustas Savisaar talle nii omaselt. Et mitte tema ei olnud kohtumise algataja, vaid seda lausa lunis teine pool! Nestor ei suutnud seda alla neelata ja sinna jutt jäigi.
Keerata olukord nii, et läbikukkumisoht või halvamaitseline tulemus endalt maha pühkida, on teinud Savisaarest läbirääkija, kelle nõkse juba teatakse. Ja sama palju kui teatakse, samamoodi ka põlatakse.
1991. aastal istus Savisaar peaministrina Toompeal oma kabinetis ja teatas üsna uhkelt oma nõunikule: „Ma kirjutan mälestusteraamatut. Mis võiks küll selle pealkiri olla...” Ta jäi pigem mõttesse, kui et lootis selles nõuniku abile. Soov Savisaare kõrval rohkem teha, kui tegelikult palutud või oodatud, soov silma paista ja kannuseid teenida viis aga nõuniku riigikogu kohvikusse, kus sellele ajale kohaselt sumises õlleklaasi taga isamaaline nutimeeste seltskond. Nõunik soovis probleemi teistega arutada. Kõik lauasolijad targutasid, et nii väärikal mehel ja väärikal teosel peab olema ikka jõuline pealkiri. „Paku „Minu võitlus!”” soovitas üks. Olemata ilmselt kuulnudki taolisest 1925. aasta Adolf Hitleri kurikuulsast nimekaimraamatust, tormas krapsakas nõunik entusiastlikult Savisaare kabinetti ning esitas ideed ilmselt iseenda geniaalsuspuhanguna. Sekund hiljem kuuldi täna riigikogu spiikrile kuuluvast toast Savisaare karjatust: „Välja!!!” Nüüd teame seda raamatut nime all „Peaminister”.
Savisaare esimese valitsuse ajal, 1991. aastal välisministeeriumis töötanud kuratlik nelik ehk Jüri Luik, Indrek Kannik, Tiit Pruuli ja Mart Nutt ei püüdnudki kuidagi Savisaare vastu lugupidamist näidata – neis lihtsat ei olnud seda tema vastu grammigi. Niisiis tekkis olukord, kus ühe valitsuse välisministeerium oli peakontori ehk Savisaare kui peaministri positsiooniga tugevas opositsioonis. Selle neliku iroonilistest suudest, ilmselt Nuti omast, pärineb ka Savisaare hüüdnimi „Ninasarvik”, mis võib täna küll olla Keskerakonna üheks maskotiks, kuid vihastas paarkümmend aastat tagasi Edgarit väga. „Ma löön selle välisministeeriumi laiali!” kuulsid nii mõnedki valitsusliikmed hooti Savisaare ärritushüüdeid.
Aga poisid ei jätnud. Kord pidi Savisaar esinema kõnega New Yorgis. Nelik venitas kõne koostamisega nii kaua kui võimalik, sest arvasid, et kui annavad Savisaarele varem kätte kõne, kus on sees lausungid „nõukogude okupatsiooni lõpp” või „õigusliku järjepidevuse taastamine” või „vene väed välja”, jääbki see kõne ette lugemata. Ingliskeelne kõne pistetigi Savisaarele pihku viimasel minutil, kuid ta ei lugenud seda ette, vaid käitus omatahtsi, milleks tal oli peaministrina ka igati õigus – kuid kohtumise protokolli läks kõne ingliskeelne versioon siiski sisse."
Delfi avaldas Ajakirjade Kirjastuse välja antud Tuuli Kochi raamatust “Savisaar — tujukas mängur” kolm episoodi. Kaks esimest episoodi leiad SIIT ja SIIT.
