Kui see pole ülbus, siis mis see on?
Väljavõtteid Alisa Blintsova kirjutisest.
– Kõrgeima edu näiteks Eestis on meie president T. H. Ilves, kes räägib eesti keeles, kuid ei ole lõpetanud eesti õppekeelega kooli.
– Koalitsioonileppega taotletav lõplik üleminek koolis eesti õppekeelele on vastuolus põhiseadusega: rahvusvähemustel on õigus saada haridust emakeeles.
– Koalitsioonileping ei paku eesti keele õppimise ja enesetäiendamise võimalust töötavatele ja puudeta inimestele. Miks on lepingu autorid nad unustanud? Äkki on kõik puudeta töötajad ja mittepensionärid eestlased?
– Tallinnas on peaaegu võimatu leida eesti keele kõrgtaseme kursusi – isegi mitte oma raha eest.
– Paljudel vanematel puudub võimalus tagada oma lastele eesti keele praktika. Meil toimiv keelekümbluse süsteem on paradoksaalne. Kuidas on keelekümblus võimalik? Toon näiteks kurkide marineerimise: et kurgid oleksid marineeritud, tuleb nad panna marinaadi. Aga mis mängib meie puhul marinaadi rolli? Kas eesti- või venekeelne õpetaja? Kas kakskümmend vene last?
–Kõigist püüdlustest hoolimata ei suutnud ma välja selgitada, kas õppekirjandust eesti keele õppeks üldse olemas on. Isegi kui on, siis ilmselt on juurdepääs sellele salastatud paremini kui andmetele, mis olid avaldanud Wikileaksis.
– Kahjuks eeldavad koalitsioonilepingu koostajad, et eesti keel on imerohi suhete arendamisel.
Tekkinud olukorras peavad vene ühiskondlikud organisatsioonid ja huvigrupid sünkroniseerima jõupingutused, et teha oma vastutuspiirkonnas kindlaks peamised vajadused ja leida võimalused nende rahuldamiseks.
KOMMENTAARID
Paul-Eerik Rummo: Alisa Blintsova kirjutisega pole võimalik väidelda – tegemist ei ole argumenteeritud arvamuslooga, vaid pigem pahura paskvilliga, mis opereerib juhutähelepanekute, kontekstist väljakistud detailide ja õhust võetud tõlgendustega.
Ausalt öelda kadus mul tahtmine kirjutist üldse lõpuni lugeda alates kohast, kus autor heidab riigile ette abi osutamist eeskätt pensionäridele, töötutele ja puuetega inimestele, pöörates vähem tähelepanu töötavatele ja puueteta inimestele, kes on suutelised endaga ise toime tulema. Kui see pole ülbus nende suhtes, kelle huvide esindajana tahetakse end näidata, siis…
Mõni otseselt eksitav väide tuleb siiski ümber lükata (kuigi vaevalt et Õpetajate Lehe lugejaskonnas on kedagi nii ignorantset, et neid ise läbi ei näeks). Nimelt on ühemõtteliselt selge, et kirjutises viidatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvil 21 puudub põhiseaduse 37. paragrahviga niisugune seos, mida Alisa Blintsova püüab näidata. PGS-i viidatud paragrahv käib riigi- ja munitsipaalkoolide kohta, sätestades neis õppekeelena eesti keele ja kirjeldades korda, mille alusel saab niisuguste koolide puhul taotleda mõne muu õppekeele erandlikku kasutamist, samas kui põhiseaduse paragrahvis 37 räägitakse vähemusrahvuse enda asutatud (era)õppeasutustest. A. Blintsova katse näidata PGS-i ja selle alusel tehtavat põhiseadusevastasena on lugeja otsene – lootkem, et mitte tahtlik – eksitamine.
Mis puutub koalitsioonileppesse (valitsusliidu programmi), siis ei mahuks siinsesse kommentaari parimal tahtmiselgi ära kõik need A. Blintsova kirjutise teemaga seostuvad punktid, mida ta on eelistanud märkamata jätta. /- - -/
Lausa pea peale on pööratud jutt T. H. Ilvesest. Kui see paralleel Eestis elavate venelastega loogiliselt välja arendada, siis näib Alisa Blintsova käsitavat viimaseid kui poliitilisi pagulasi Venemaalt (nii nagu T. H. Ilvese vanemad olid pagulased okupeeritud Eestist), kes – hoolimata sellest, et saavad siin eestikeelse hariduse (nagu tuhanded eesti pagulased said hariduse rootsi, inglise, saksa keeles) – säilitavad oma emakeele ja mine tea, ehk saab kellestki neist isade maale tagasi pöördudes koguni Vene Föderatsiooni president. No jumala pärast, miks mitte!
Liisa Pakosta: Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks.
Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Lõimumine on eelkõige suhtlemine – et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel.
Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.
Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.
Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).
Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi.
Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (nt http://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).
Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud”. Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.
