DELFI LIIBÜAS: välja surnud Ajdabiya haiglas töötab Ukraina kirurg
Mõned eksperdid pakuvad, et Liibüa sõja osapooltel on nii palju Vene päritolu relvi, et sõda võib kesta veel mitu aastat. Võibolla on seepärast ka Benghazis, mis asub rindejoonest kaugel, öösiti kuulda tulistamist. Tavaliselt Kalašnikovidest, aga ka kuulipildujatest. Vaevalt tehtaks seda juhul, kui laskemoona napiks, kirjutab Klimovičs.
Benghazi kohal võib aeg-ajalt näha hävitajaid, aga lahingud Gaddafi pooldajatega käivad enam kui 160 kilomeetri kaugusel Ajdabiyas. Ülestõusnud sõidavad oma autodega ja kui märkavad, et neid filmitakse, tõstavad võidu märgiks näpud. Suhtumine ajakirjanikesse, eriti Euroopa ja Ameerika omadesse on siin hea. Seda tänutundest lääneriikide koalitsiooni õhurünnakute eest Gaddafi vägede vastu.
Huvitav on, et erinavalt mässulistest, keda iga päev näitab rahvusvaheline meedia, pole Gaddafi pooldajaid televisioonis üldse näha. Võibolla püütakse varjata mitte ainult armees valitsevaid meeleolusid, vaid ka selle koosseisu (arvatakse, et teisel poolel sõdib palju palgasõdureid).
Varsti lahkusime Benghazist ja suundusime lõuna poole. Meie autojuht tankis oma Mercedesesse 46 liitrit bensiini, mille eest maksis seitse Liibüa dinaari. See tähendab, et bensiiniliiter maksab umbes viis Läti santiimi (seitse eurosenti).
Alguses oli mõlemal pool teed palju rohelust, kuid pidevalt muutub maastik vaesemaks. 30 kilomeetri pärast oli näha Gaddafi armee põlevaid tanke ja paari niinimetatud Katjušat. Näha oli ka mõnda põlenud autot. Kohalikud lasevad endast tankide taustal pilti teha. Edasi kohtame teel 5-6 sõjaväelast. Kõrval seisab Toyota, kividel valmib tee. Paljud mässulised on noored mehed. Nad kavatsevad edasi sõita, Ajdabiya suunas.
Alguses tundub Ajdabiya täiesti vaikne ja välja surnud. Põlenud hooned, katkised aknad, igal pool klaasikillud ja kivitükid. Sõitsime väikese poe juurde, kust saab osta kohvi. Isegi ilma tõlgi abita õnnestus olukorrast linnas ülevaade saada. Kõik lapsed, naised ja vanurid on evakueeritud, linnas on ainult võitlejad, rääkis Abdullah. Ise ta ei sõdi, sest iga annab tunda.
Sõitsime veel mõne kilomeetri. See on viimane punkt, edasi on ajakirjanikel minna ohtlik. Keskpäeval kutsutakse valjuhäälselt palvele. Võitlejate vahel jagatakse välja väikesed vaibad ja sallid.
Insener-mehaanik Idris aitab võitlejaid ja muretseb toitlustamise eest. „Ma aitan, kui see on hädavajalik. Need, keda te siin näete, on õpetajad, töölised ja tudengid. Teadke, et me võitleme oma vabaduse eest, aga mitte raha pärast. Ja Gaddafi mingu sinna, kuhu tahab! Te räägite NATO, mida see annab? Nende lennukid lendavad sada korda päevas, aga ei ründa. NATO peab oma tööd efektiivsemalt tegema ja meie teeme oma asja,“ ütles Idris. Mässuliste kohta öeldakse, et nende hulgas on palju islamiäärmuslasi, aga see pole nii. „Vastupidi, Gaddafil on pooled välismaalased, värvatud, kes tapavad rahulikke elanikke,“ selgitab Idris.
Sellest, et sellest kontrollpunktist edasi on hoopis teistsugune, ohtlikum elu, saime teada veidi hiljem. Kohalikus haiglas kohtume arstidega Bulgaariast ja Ukrainast. Kirurg Mihhail elab koos naisega Liibüas juba üheksa aastat. On sõpru on ta külla kutsunud ja vaatamata Liibüa olukorra tõsidusele isegi ei mõtle riigist lahkumisele. Kaks viimast kuud pole ta palka saanud. Varem oli palk viisakas – 2500 dinaari (umbes 1000 eurot). Ukrainas võib sellisest rahast ainult unistada ja kodumaale ei kavatse ta naasta.
Varsti ootab kirurgi töö, tuleb aidata nelja haavatut. Kolmel on kerged vigastused: ühel on kuul jalas, kahel kerged käetraumad, neljas sai haavata rinda. Pärast esmaabi andmist saadetakse haavatud Benghazi haiglasse.
