Poliitikute pilgud tuleks suunata olevikku
Tekib tunne, et ega keegi täpselt ei teagi, mida seal tehakse. Erinevaid otsuseid, mis tegelikult ei pruugigi olla üksteisest nii erinevad, võetakse vastu ilmselt seetõttu, et näidata, et mingi tegevus toimub. Kohati tundub, et otsused on samad, aga nende nimetused erinevad. Ära hakkab tüütama juba selline kemplemine. Oleks aeg ka sisuliselt midagi ära teha.
Nüüd siis väheneb eluasemelaenude intresside tulumaksusoodustuse maksimumpiir. See puudutab paljusid valusalt, sest paljudel peredel on iga sent arvel, sest ainult see tagab vähegi inimväärse elu. Eriti absurdne on Ansipi ütlus, et see puudutab vaid rikkaid inimesi, kes on ostnud kalleid kortereid.
Huvitav oleks muidugi teada, kuhu ta seab selle kalli ja mitte kalli kinnisvara piiri. Kui vaadata buumiaegseid hindu, siis korterid olidki kallid ja võetigi laen, et soetada kodu. Oma finantse planeerides oli kindlasti välja arvestatud ka võimalikud soodustused ja nüüd need lihtsalt kaovad. Tundub, et nende inimeste jaoks, kes on siiani veel kuidagi hakkama saanud, tehakse ikka kõik võimalik, et needki maksukoormuse all näoli porri lendaks.
Teisena tooks sisse propakandistlikult lubatud tasuta kõrghariduse. Aga mis saab neist, kes on oma hariduse eest maksnud ja tasuvad ka praegu õppelaenu? Kui varasemalt sai tasutud õppelaenude intressid tuludest maha arvestada, siis enam seda ei saa. Mille järgi siis nüüd otsustati, et tulevased üliõpilased on rohkem väärt kui praegused? Kas praeguste õppemaksude maksjate pealt korjatakse siis seda raha, et lubadust täide viia.
Muidugi ka see vanema teema ja emapension on silma jäänud. Siiani jääb selgusetuks, mismoodi tehakse selgeks, et see ema ka emakohustusi täitis ja ta on väärt seda pensionilisa. Aga samas, kui ta on kasvatanud lapsed suureks ja seda hästi teinud, eks need ju toetavad teda ka vanemas eas.
Pilk tuleks pöörata olevikku, mil sellel emal on raske, et neid lapsi üles kasvatada. Naeruväärselt väikesed on ka lasterahad. Et seda ema õiglaselt kohelda, oleks ehk targem teda toetada selle raske töö ajal mitte pärast seda. Miks mitte see emapension vahetada tulumaksusoodustuse vastu esimesest lapsest?
Samade maksudega pani imestama ka hiljutine sagin, kui ilmes, et paljud pensionärid ei teagi, et neil on võimalik raha tagasi saada või on vajalik kirjutada avaldus. Ei taha küll kellelegi liiga teha, aga sellist teavitust tehakse minimaalselt, kui sul on võimalik riigilt midagi tagasi saada. Aga annaks jumal, et sul endal midagi maksmata ei jää või unune, siis oled kohe maksudest kõrvale hiilija ja riigireetur, keda on vaja kõvasti pihtide vahele võtta.
Millal lõppeb see mõttetu malemäng maksude laual? Ei maksa teha midagi ainult seetõttu, et midagi oleks tehtud. Samamoodi ei tasu neid otsusied vastu võtta kiirustades ja korraga. Võtaks siis aega ja prognoosiks, arutaks läbi ja teeks siis selle otsuse ja skeemi. On ju teada õpetussõnad, et kümme korda mööda ja üks kord lõika.
Praegusel juhul uudiseid lugedes ja silmates taas teemat, et tõuseb selle ja tolle hind, kaob see soodustus ja too maksumäär tõuseb, tuleb meelede üks asjakohane lause: no tule taevas appi!
