Kui põhjalik on USAs sisepoliitiline arutelu enne sõtta asumist?
"See kõik on muutunud päris arvestatavalt läbi aegade. Varem kaaluti kohe väga pikalt. Näiteks Esimese Maailmasõja puhul püüdis USA kaua ajada mittesekkuvat joont. Isegi Lusitania hukk, 128 ameeriklast pardal, ei kiskunud Washingtoni sõtta. Teise maailmasõja puhul samuti - Pearl Harbor oli kaalukeeleks pärast pikka kahe vahel olekut," meenutas Estam. "Oluline on nihe moodsamasse ajastusse, kus sõdasid nähtavasti üldse enam või peaaegu enam ei kuulutata. Suur muudatus rahvusvahelise õiguse vaatevinklist. Nüüd annab ÜRO rohelise tee. Globaliseerumise veel üks nähe. USA põhiseadus ütleb väga selgesti, et sõja kuulutamiseks annab loa parlament; sõjapidamine on Valge maja pärusmaa."
Samas Estam möönab, et mida rohkem kaasaja poole, seda libedamaks on need asjad läinud. "Sigade laht oli juba CIA Kaval-Antsude sõda, kus Kennedy mitte ei planeerinud kaua, vaid munes ja siis solkis operatsiooni ära," lisas ta.
"Viet Nam algas casus belli sohiga (Tonkini lahe vahejuhtum), ja asi eskaleerus järkhaaval. Eriüksuslastest teisele maale saatmine ei kujuta endast sõja kuulutamist, ka kui kuulid lendavad, aga siis jäävad väikesed erivägede kontingendid ja baasid jänni mitte vapruse puudumise, vaid relvade kerguse tõttu. Neile vaja tuge saata. Võimalik, et ka Liibüas sattub mingi Britis SAS või võõrleegioni või kellegi teise kontingent raskustesse. Tõenäosus, et nad seal on, on sama suur, kui et nad ei ole," ütles Estam.
Tema sõnul läheb viimasel ajal läheb asi pidevalt hullemaks. "Hr. Bush nooremal pole palju aru peas, on minu tagasihoidlik arvamus, ja maasõjad Aasias pole tark tegu venelaste ega brittide jaoks, ameeriklaste jaoks on vahemaad aga väga suured ja rahakott on auklikuks muutunud. Ise ütleb Gates, et "ei mitte ühtegi maasõda enam ameeriklastele Aasias"," tsiteeris ta USA kaitseministrit. "Bush ja neokonid olid kohutavalt heal arvamusel Ameerikast kümne aasta eest, suur tükk teeb suu lõhki ja ei mõeldud palju ega kaua. Ei ole mingi kunst rahvast sõtta tirida, aga siis juba saba kinni nokk lahti. Minu arust talitati valesti nii Iraagi kui Afganistani puhul. Kuid mis küsimusse enesesse puutub, uskusid Cheney ja Valge Maja: "We are the champions". Seega jälle kaaluti vähe, mitte strateegiliselt. Kindralid püüavad hiljem kastaneid tulest välja tuua mitte liiga koledal moel"
Estami sõnul peab Obama sõda Twitteri ajastul. "Saab sõnumi, et kui sa kohe ei sekku, on hilja. Mõtlemiseks ei jää üldse aega, ÜRO on saanud selleks, kes annab luba sõda pidada (mitte Kongress), ja keegi ei tea, kas Gaddafi vastastel on juht olemas, on nad ühtsed, on nad toredad ja sümpaatsed inimesed. Iga siss võtab välisabi vastu ülima hea meelega. Kas ta hiljem hammustab kätt, mis teda toidab, on juba ise küsimus."
Estam kardab, et Liibüa sõja puhul on reaalne oht, et Euroopa kistakse sisse ja Ameerika hoiab end rohkem vaos. "Eestlased Pariisis närveerivad juba praegu, et millal Põhja-Aafrika kontingent Prantsusmaal elavneb."
Kuidas on Putini Venemaa parem Gaddafist?
"Aga miks sa näed pindu Gaddafi silmas, palki Putini silmas aga ei märka?" See siin pole minu kange soov alustada kolmandat maailmasõda, vaid hoopis vajaduse nägemine Moskva käitumise hindamiseks Tripoli mõõdupuu kohaselt. Et Euroopa ja USA märkaks inimõiguste jne. puudumist Venemaal, selmet rääkida nii palju restardist."
