Suri helilooja Lepo Sumera
Nekroloogis nimetavad kultuuriministeerium, muusikaakadeemia, Eesti heliloojate liit, Eesti muusikafond, Eesti muusika infokeskus, rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater ja teater Vanemuine Sumerat üheks kõige olulisemaks eesti heliloojaks.
"Tema loomingule on iseloomulik originaalsete ideede küllus, leidlik tämbrikasutus, laitmatu tervikutaju ja väljenduslik mitmekesisus. Ta valdas nii traagilist kui ka koomilist muusikat," märgitakse järelehüüdes.
Lepo Sumera sündis 1950. aasta 8. mail Tallinnas. Kompositsiooni õppis ta Tallinna muusikakeskkoolis Veljo Tormise juures ning aastail 1968-1973 Tallinna riiklikus konservatooriumis, kus ta kahe aasta vältel oli professor Heino Elleri viimane õpilane. Sumera lõpetas Heino Jürisalu juures. Aastail 1979-1982 täiendas ta end Moskva konservatooriumis.
Sumera töötas helirežissöörina Eesti Raadios (1971-1980), vanemkonsultandina Heliloojate Liidus (1980-1986) ning oli Eesti kultuuriminister (1989-1992).
Alates 1978. aastast õpetas ta kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias, 1993. aastast professorina. Eelmise aastani oli ta ka Eesti Muusikaakadeemia 1995. aastal rajatud elektronmuusika stuudio esimene juhataja. Alates 1993. aastast oli Lepo Sumera Eesti Heliloojate Liidu esimees.
Lepo Sumera teoseid on esitatud paljudes Euroopa maades, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias. Ta sai rea muusikalisi aastapreemiaid ja neli riiklikku preemiat Eestis ning preemia parima filmimuusika eest Portugalis Espinhos.
1996. aastal võitis tema "Viies sümfoonia" UNESCO heliloomingurostrumil Pariisis esimese soovitatava helitöö positsiooni.
Tema loomingu keskmes oli sümfooniline muusika: tema teoste loetelus on kuus sümfooniat (1981-2000), klaverikontsert (1989) ja tšellokontsert (1999), lühipalu sümfooniaorkestrile. Tema kammerteosed erinevatele koosseisudele on leidnud koha paljude interpreetide repertuaaris. Alates oma esimestest filmikujundustest 1970. aastate algul oli ta üks kõige nõutavamaid filmi- ja sõnalavastuste muusika autoreid Eestis.
1980. aastate lõpust muutus tema loomingus üha olulisemaks elektroakustiline muusika. 1990. aastail lõi ta ka multimeediateoseid, neist eriti originaalse ideega on "Südameasjad" (1999), mille kogu algmaterjal pärineb inimsüdamest (südame kahinad, rütmid jt. helid; ehhokardiograafi kassett). Just "Südameasjade" ettekandele Tartusse pidi ta sõitma 2. juuni hommikul, kuid enne lakkas töötamast tema enda süda, seisab nekroloogis.
Sumera pälvis neljal korral Eesti muusika aastapreemia ning kolm korda riikliku kultuuripreemia.
